Proviisorid ja farmatseudid on andnud ametivande ja lubanud teenida oma patsiente ning tagada ravimite kättesaadavus, kuid neid sunniti ametivannet rikkuma, kirjutab Proviisorite Koja juht Karin Alamaa-Aas portaalis Med24.
Karin Alamaa-Aas: proviisoreid sunniti rikkuma ametivannet (1)
Paar tundi pärast ketiapteekide äkksulgemist sain ma proviisorite koja esindajana mitu hämmingus ja õnnetut telefoni kõnet. Helistajateks ketiapteekides töötavad proviisorid. Nad olid segaduses, sest tööandja näitas oma võimu, sundides neid rikkuma antud vannet lähtuda ikka ja alati patsientide tervisest.
Eesti proviisorkonnas on olnud aastaid vaidlus, kas apteegisüsteem peaks toetuma proviisor- või ketiapteekidele. Õigemini on vaidlus proviisorite, proviisoromanike ja ketiapteekide omanike vahel. Apteegireformiga valiti 2015. aastal proviisorapteekide suund, kuid ketiapteekide omanikud pole kunagi sellega leppinud ja kogu aeg püüdnud otsust tagasi pöörata.
Reformi põhiline argument on olnud apteegis otsustusõiguse hoidmine erialainimeste ehk proviisorite käes. Sealt tuleneb ravimite jae- ja hulgimüügi lahutamine ning apteekide proviisoromandi nõue. Ketiapteekide omanikud on alati siira näoga rääkinud, et proviisorid ja farmatseudid on oma otsustes täiesti vabad. Seda vabadust nägimegi kolmapäeval. Seda lihtsalt ei ole. Maskid langesid.
Sunniti rikkuma ametivannet
Eesti Proviisorite Koda on alati seisnud proviisori elukutse väärtustamise, tervishoiukeskse apteegi ja seega apteegireformi eest. Kirjutan praegust arvamust proviisorite palvel, kellega olen varasemalt pikalt vaielnud apteegireformi vajalikkuse ja proviisorite sõltumatuse üle ketiapteekides. Nad on õnnetud ja hämmingus. Nad ei saa ise kirjutada, sest nende tööandja korraldas streigi... ja lõpuks on ka apteekril pangalaen ja lapsed toita.
Meie, proviisorid ja farmatseudid, oleme andnud ametivande ja lubanud teenida oma patsiente ning tagada ravimite kättesaadavus. Apteek on väga tugevalt reguleeritud ettevõte ja proviisoritel-farmatseutidel tuleb täita hulka reegleid. Ikka tuleb ette ootamatusi, kus ei jäägi muud üle, kui apteegi uks sulgeda, kuid siis pannakse apteegile silt lähima avatud apteegi andmetega. Samuti antakse patsientidele plaanist aegsasti teada. Üldiselt suletakse apteek vaid äärmisel vajadusel.
Sel nädalal nii ei läinud. Ketiapteegis töötavatele proviisoritele helistati mõnel pool vaid 10-15 minutit ette ja nõuti, et kell 14 peavad apteegi uksed olema suletud. Apteekrid teevad oma tööd tõesti südamega ja hoolivad oma patsientidest. Nad ei saanud oma patsientidele sulgemisest ette teatada ja nende süda valutas inimeste pärast, kellele oli mõni ravim tellitud või midagi muud lubatud. Nendest ravimitest võis sõltuda kellegi elu ja tervis.
Kas pandi «tanki»? Kahjuks jah
Kogu apteegireformi ajal on üks vaidlustest käinud ketiapteekide omanikega selle üle, kui vabad on nende juures töötavad proviisorid ja farmatseudid oma töistes otsustes. Seda nägimegi sel nädalal. Pead vedama alt patsienti, ajama omaniku ärihuvides ukse taha minuti pärast äkksulgemist terviseabi küsima tulnud inimese. Et väljapressimine oleks mõjusam, ei andnud omanikud proviisoritele-farmatseutidele võimalust oma patsiente ka hoiatada. Ei usaldatud isegi oma proviisoreid ja farmatseute, kardeti info väljaliikumist.
Äkksulgemisega näitasid ketid oma võimu ja seda, et neil on täiesti ükskõik oma patsientidest ja apteegi töötajatest. Tublid apteekrid, kes on oma tööd koguaeg väga hästi teinud pandi lihtsalt «tanki». Nemad, kes on üles ehitanud apteegi maine. Nemad, kes suhtlevad igapäevaselt patsientidega. Nemad, kelle pärast patsiendid ühes või teises apteegis käivad. Nende usaldusväärsus pandi patsientide silmis kaalule. Proviisorid ja farmatseudid on just need, kes pidid taluma kriitikat, vabandama kogu eilse päeva korralageduse pärast. Samuti on proviisorid ja farmatseudid need, kes peavad hakkama usaldussuhet taastama, ehkki neil polnud äkksulgemise otsusega ja väljapressimisega mingit pistmist.
Kõigil on õigus oma tõe eest seista ja streigid on täiesti lubatud. Aga vastutustundlik, päriselt oma patsientidest hooliv ja oma personali austav apteegi omanik oleks seda teinud nii, et patsiendid ei oleks kannatanud ja apteekritel ei oleks hinges halba tunnet.