Arst selgitab, millised terviseprobleemid võib kaasa tuua läbipõlemine

Läbipõlemisega kaasneb kurnatus.

FOTO: Saarte Hääl

Hoolimata mõningatest erinevustest nõustub enamik uurijatest, et läbipõlemissündroomi keskne tunnus on emotsionaalne kurnatus, kirjutab Joanna Liivak, Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatria eriala resident ajakirjas Perearst.

Läbipõlemissündroom on tõenäoliselt sama vana kui ühiskond ise ning seda on mainitud juba Vanas Testamendis, kus pastorid räägivad Elijahi kurnatusest, tõdeb Liivak. Läbipõlemist ei põhjusta ainult tööga seonduvad faktorid, vaid samuti inimese haavatavus, töövälised suhted, sotsiaalmajanduslik taust, elustiil, kroonilised haigused.

Pikaajaline tööalane stress suurendab südame-veresoonkonna haiguste esinemissagedust, soodustades ainevahetuslike ja unehäirete teket, hüpotaalamus-hüpofüüsi-neerupealise (HPA) telje häirumist, sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsiooni, süsteemse põletiku teket ja kahjustunud immuunfunktsiooni. Samuti on läbipõlemissündroomil leitud seos lihasvalude, 2. tüüpi diabeedi, peavalude, seede – ja hingamishäirete ning riskantsema tervisekäitumisega. Läbipõlemissündroomi korral on suurenenud depressiivsete sümptomite esinemine, hilisem antidepressantide kasutamine, vaimsete häiretega hospitaliseerimine, töölt põhjuseta puudumine, haiguslehe sagenenud ja pikenenud võtmine ning hilisema töövõimetuse lisandumine.

Sümptomite tekke järjekord on psühhoanalüütiku Herbert J. Freudenbergeri kohaselt järgmine.

  • Ebaratsionaalne ambitsioon ja enesetõestusvajadus.
  • Suurenev tööalasele tegevusele kulutatud ajahulk.
  • Omaenese vajaduste eitamine.
  • Konfliktide lahendamise ja omaenese vajaduste eemale tõrjumine.
  • Tööga mitteseonduvate tegevuste jaoks aja puudumine.
  • Üha suurenev probleemi eitamine, paindlikkuse vähenemine käitumises ja mõtlemises.
  • Suuna kaotamine, eemaldumine ühiskonnast, küünilisuse teke.
  • Muutused käitumises ja psühholoogilistes reaktsioonides.
  • Depersonalisatsioon ehk enesega kontakti kaotamine.
  • Sisemise tühjusetunde, ärevuse ja sõltuvuskäitumise teke.
  • Üha suurenev huvipuudus, tühisus- ja tähtsusetustunne.
  • Eluohtlik füüsilise kurnatuse seisund.

Ennetuses ja ravis on oluline järgmine:

  1. Stressoritest vabanemine.
  2. Spordi ja hobidega tegelemine.
  3. «Tagasitulemine reaalsusesse», loobumine endale ja teistele seatud idealistlikest ja perfektsionistlikest ootustest.

Liivaku sõnul peaks töökoht võtma läbipõlemise ennetamiseks kasutusele tervisedenduslikud meetmed, toetama töötajate sportlike harjumuste kujunemist, rakendama paindlikku töö- ja puhkeaja mudelit ning viima läbi supervisiooniseansse.

Oluline on täpselt reguleeritud tööpäeva pikkus, oskus õigeaegselt puhata ja ennast igapäevasest rutiinsest tööst välja lülitada. Vajalik on puhke- ja lõunapauside tegemine, samuti iga-aastase puhkuse kasutamine. See aitab taastada nädala jooksul ära kasutatud ressursse ning vältida väsimuse arenemist kurnatusseisundiks, ütleb Liivak.

Olulist rolli läbipõlemise riski vähendamisel omavad ka täiendkoolitused, eelkõige nende kasulikkus igapäevases praktilises töös ettetulevate probleemide lahendamisel. Oluline ei ole niivõrd aastas antavate koolituste arv, vaid nende mõju inimese oskuste ja teadmiste parandamisele ning seeläbi toimetulekuoskuste suurendamisele. Sobivad koolitused aitavad parandada töötaja motivatsiooni enesearendamiseks.

Raske läbipõlemise korral võib alustada ka antidepressantravi, soovituslikult kombineerituna psühhoteraapiaga. Edukaks on osutunud kognitiiv-käitumuslikud sekkumised stressiga toimetulekul, negatiivsete automaatmõtete vähendamisel ning läbipõlemissündroomi ennetamisel.

Liivak tõdeb, et oluline on pidada meeles, et tavaliselt järgneb läbipõlemine tööalastele konfliktidele. Seetõttu on läbipõlemise ennetamises tähtis tööalaste psühhosotsiaalsete faktorite maandamine ning tervist edendavate meetmete kasutuselevõtmine. Ühtlasi viitab see asjaolule, et läbipõlemissündroomi tekkes on oluline sotsiaalne osa, nimelt töötaja väärtustamine ning inimliku ja paindliku suhtumise rõhutamine.