Kahe lapse ema oleks surnud, kuna ei võtnud haiguspäeva

Sepsis verepildis. Foto: Shutterstock

Kuidas näeb enesehool välja kahe lapse ema jaoks? Kristina Wright kirjutab Huffington Postis, et tema jaoks tähendas see viimaks haiguspäevi, et arstid saaksid ta päästa sepsisesse suremast.

Wright ei olnud eelneval talvel olnud haige ühtegi päeva – pisike ime, kui arvestada, et ta oli kahe väikse lapse ema. Ta oli eluga rahul ja enesetunne oli kiita.

«Siis hakkasin tundma, et mul pole enam eriti hea. Arvasin, et see on allergia või külmetus. Ignoreerisin seda, kuna väikeste lastega emme kipub hädaolukorda edasi lükkama, võttes C-vitamiini ja ibuprofeeni,» jutustab Wright.

See toimus 72 tunni jooksul pärast ta abikaasa sünnipäevapidu. Naine oli liiga kurnatud, et üleval olla. Kui ta ärkas, oli ta kiirabiautos teel haigla poole. Mis juhtus? Mälestused on seni hägused. Wrighti silme ees jooksevad katkendlikud pildid, kuidas pojad küsivad, kas ta sooviks mängida ja abikaasa pärimised, kuidas ta end tunneb. «Mul on lihtsalt vaja veel natuke magada,» kostis ta.

Tuli välja, et siin ei olnud küsimus väljamagamises. Ta vajas erakorralist arstiabi. Lisaks kopsupõletikule oli tal septiline šokk – seisund, mil nakkusest tekkinud toksiinid vallandavad kogu kehas põletiku. «Mu neerud olid üles ütlemas ja vererõhk ning elektrolüüdid ohtlikult madalad. Ma olin sõna otseses mõttes suremas. Ja ma ise ei teadnud seda.»

Veel kiirabiautos oli ta pahane, mõeldes: «See on rumal, mul pole midagi viga. Mul on kohustused ja tähtajad. Mul pole selleks aega!»

Alles pärast 12 tundi traumapunktis, kust ta viidi lõpuks intensiivraviosakonna voodisse, sai ta teada oma seisundi tõsidusest. Samas ei adunud ta räägitut unise peaga täielikult – et ta keha ütleb sepsise tõttu üles. «Minuga seda ei juhtu. See on lihtsalt uni. Ma magaksin nüüd paar tundi ja ärkan värskena,» oli ta reaktsioon.

Raske sepsise suremus on tegelikult umbes 50 protsenti – sellesse surevad pooled haigestunud.

Kuid Wright hakkas siiski toibuma. Üks arstidest, keda ta nägi oma nädala kestnud haiglas viibimise ajal, ütles, et kui ta oleks haiglasse jõudnud 12 tundi hiljem, oleks ta tõenäoliselt juba surnud.

«Kui mu abikaasa poleks reageerinud, oleks mu süda tõenäoliselt seiskunud ja mina surnud. Mul vedas, et elus olen,» tõdeb Wright.

Kuidas see juhtus? Sepsis oli vastus nakkusele, mis kinnitas kanda enesehoolitsuse puudumise tõttu. Tagasi vaadates on Wrightil meeles küll, kuidas nägid välja haiglasse jõudmisele eelnenud tema arvates muretud päevad. Esmaspäeval oli tal tunne, nagu oleks ta haige, teisipäeval valutas keha ja olid külmavärinad, kolmapäeval ta oksendas ja kannatas kõhulahtisuse käes. Ja neljapäeval oli haiglas suremas.

Nüüd võtab Wright ka endale aega – sepsisest taastumisele kulus tal seda rohkem, kui oleks läinud nakkushaiguse seljatamisele.