Mis saab siis, kui doonorilt saadud elundit parasjagu Eestis vaja ei lähe?

Operatsioon. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

«Tegelikult ei tea keegi kunagi ette, millal me ise või meie lähedased vajavad elupäästvat siirdamist,» räägib dr Virge Pall, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Transplantatsioonikeskuse direktor. Kuidas jõuavad elu andvad organid abivajajateni?

Elundisiirdamise muudab keeruliseks vajadus leida õigel ajahetkel just sellele konkreetsele patsiendile sobiv elund.

Arvestades Eesti väikest rahvaarvu ja asjaolu, et doonorite tekkimine sõltub paljuski juhustest, on doonorelundite kättesaadavus ebaühtlane ja tõenäosus leida sobivat elundit vajalikul ajahetkel üpris väike. Pall tõdeb, et lisaks tuleb ette olukordi, kus on olemas doonor, kuid ootelehel ei ole ühtki patsienti, kellele antud doonori elundid sobiksid.

Et niisuguseid olukordi vältida ja patsientide ravivõimalusi avardada, teeb Eesti koostööd Põhjamaade (Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani) siirdamiskeskustega, kuuludes ühendusse Scandiatransplant. Nende riikide rahvaarv on kokku 28,6 miljonit. Nii on tõenäosus sobiva doonorelundi leidmiseks 22 korda suurem.

Sellele vaatamata on doonorelunditest alati puudus ja doonoreid on vaja kogu aeg. 2020. aasta alguse seisuga on Eestis 66 raske elundipuudulikkusega patsienti, kes vajavad uut neeru, maksa, kõhunääret, kopse või südant. 2019. aastal eemaldati Eestis doonorelundeid 25 surnud ja kahelt elusdoonorilt.

Sealjuures on elundi sobivuse hindamine keeruline arstlik tegevus. «Esmalt tuleb arstidel hinnata, kas loovutatav elund on piisavalt terve ja töökorras, et elada üle teatud aeg ilma verevarustuseta. Ehk need tunnid, mis kuluvad elundi eemaldamisest doonorilt kuni siirdamiseni teisele inimesele. Lisaks tuleb olla võimalikult kindel, et koos elundiga ei kanta üle mõnd ravimatut haigust, näiteks HIV, pahaloomulist kasvajat vms. Määrav roll on kahtlemata doonorelundi sobivusel vastuvõtjale. Ideaalis peaksid olema omavahel sarnased organi loovutaja ja selle vastuvõtja veregrupp, vanus, koesobivusnäitajad, mõõtmed jpm,» selgitab Pall.

Elundidoonoriks hakkamiseks tuleb esitada tahteavaldus.

Tahteavalduse tegemisel on oluline teada: 

Sul on alati õigus oma otsust muuta ning võtta nõusolek tagasi või vastupidi.

Kui oled oma elundite ja kudede loovutamisega eluajal nõustunud, siis ei või lähedased seda keelata.

Otsuse, kas surnu koed ja elundid sobivad siirdamiseks teeb arst alles pärast tema surma tuvastamist, lähtudes kindlatest meditsiinilistest nõuetest.

Tahteavaldust saab täita alates 18. eluaastast.

Selleks, et loovutada abivajajatele siirdamiseks elundeid ja kudesid pärast oma surma, on kolm võimalust.

Esiteks saab esitada e-tahteavalduse. Elektroonse avalduse vormistamiseks tuleb siseneda patsiendiportaali www.digilugu.ee, valida menüüst tahteavaldused ning märkida oma otsus – kas nõusolek või keeldumine – ning kinnitada otsus digiallkirjaga.

Teiseks võib kanda kaasas paberil doonorikaarti. Selle saab ise välja printida veebilehelt www.elundidoonorlus.ee või küsida Tartu Ülikooli Kliinikumist doonorkaardi blanketti. Kaarti kuskil registreerima ei pea, kuid selle olemasolust võiks teavitada oma lähedasi. Vastasel juhul ei pruugi haiglapersonal õnnetuse korral loovutussoovist vajalikul hetkel teada saada.

Viimaseks võimaluseks ongi oma soovist teavitada lähedasi. Enne elundite ja kudede eemaldamist kontrollivad arstid alati e-tahteavalduse olemasolu. Kui seda vormistatud ei ole, räägitakse lahkunu lähedastega ning küsitakse surnu tõekspidamiste kohta. Lähedaste jaoks on olukord natukenegi lihtsam, kui nad sel kriitilisel momendil teavad, mida lahkunu ise oleks sellisel puhul soovinud.

Loe rohkem www.elundidoonorlus.ee.