Mida saaks teha meditsiinis konfliktide vältimiseks?

Arst. Foto on illustreeriv. Foto: unsplash.com

Omadused, mis teevad inimesest hea arsti, teevad temast ka hea kolleegi, ütles radioloogia arst-resident Julius Juurmaa KUKU raadio saates «Patsiendiminutid».

Pikka aega on valitsenud hierarhia, kus mõni eriala või kool muudab meediku justkui ülemal positsioonil asuvaks – nagu oleks Tartu ülikooli diplom väärtuslikum rakenduskõrgkooli omast või kirurg tähtsam kui ämmaemand. «Kindlasti kohtab sellist suhtumist ka täna, aga need asjad on murenemas. Mida põlvkond edasi, seda enam liigutakse teineteisele lähemale,» ütles Juurmaa. Üksinda meditsiinis midagi ära ei tee.

Erialaorganisatsioonide erinevad huvid võimenduvad tihti rohkemgi kui üksikute kolleegide vahelised erimeelsused, näiteks kui radioloogid ei soovinud anda perearstidele õigust tegeleda radioloogiliste protseduuridega. «Aus diskussioon ja ühised eesmärgid on selliste olukordade lahendamise võti,» lausus Juurmaa. Radioloogiline diagnostika peab liikuma inimesele lähemale. «Tuleb kokku leppida, milliseid uuringuid oskab väljaõppe järel teha perearst ja mida jäävad tegema radioloogid, lihtsalt seepärast, et keerulisemaid uuringuid ei peaks hiljem ümber tegema.» Perearst vastab lihtsamatele küsimustele: kas patsiendil on veenitromboos või vedelik uuritavas kohas. Rindkere ülesvõte või kõhukoopa ultraheliuuring on keerulisemad, mistõttu peaksid need jääma radioloogide teha ka tulevikus. 

Arstide suhtlemisoskuste lihvimine peaks Juurmaa arvates alguse saama arstiteaduse põhiõppes: «Patsiendiga suhtlemist meil nüüd juba õpetatakse, aga meedikute omavahelist suhtlemist peaksime omandama ennekõike kolleegidelt. Siin on täna kindlasti vajakajäämisi».

Inimesed võrdsustavad arstidevahelise kollegiaalsuse mõnikord ka meedikute ringkaitsega. «Tervishoiukvaliteedi ekspertkomisjon on loodud, et oleks üks erapooletu institutsioon, kes võimalikke ravivigu ilma emotsioonideta arutaks. Iga tehtud viga õpetab ju midagi ja need vead tuleb läbi analüüsida,» arvas Juurmaa. Sel põhjusel peab arst ka oma tegevuse kirja panema, kuid ühtseid nõudeid dokumenteerimisele pole – üks kliinik läheneb asjale ühte-, teine teistmoodi.

Ravimisel on alati riskid ja kõikide vigade ära hoidmine pole võimalik, selleks tuleks haiglad kinni panna. Juurmaa sõnul on oluline, kuidas juhtunust rääkida. «Peame olema kindlad, et osapooled saavad infost ühtmoodi aru. Ruumi teineteisele lähemale tulla on mõlemal poolel. Arstid saavad rohkem selgitada ja patsiendid muuta eelhäälestust,» rääkis Juurmaa.