Kuidas mõjutavad peresuhted ja geenid inimese mõtlematut käitumist?

Mõtlematu tegu.

FOTO: Eesti Haigekassa

Inimese geenivormidest ja keskkonnast sõltub see, kuidas ta käitub, kirjutas Tartu ülikooli psühholoogiadoktorant Triin Kurrikoff doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursile esitatud artiklis.


Auto esiosa on muutunud metallikänkraks. Post, mille vastu auto kaugelt liiga suurel kiirusel põrkas, on viltu vajunud ning peagi kostab pimedast ja vihmasest sügisööst kiirabiauto kõhedusttekitav sireen, vahendas Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

Jah, mitu autos olnud noort inimest ei veeda seda ööd mitte oma tuttavas koduvoodis, vaid haiglas. Tõenäoliselt on nad seal ka palju järgnevaid öid. «Miks küll nad nii mõtlematult käituvad?» vangutavad pead nii mõnedki inimesed, kes järgmisel hommikul uudiseid kuulavad.

Kes on süüdi?

Selge see, et kõikidel noortel ei ole sama suurt tõenäosust oma mõtlematuse tõttu taolistesse õnnetustesse sattuda. Kuid kes selles «süüdlane» on? Ühiskond? Sõbrad? Perekond? Veel keegi või miski? Eks igal mainitud teguril võib selles oma roll olla.

Viiesaja Eesti noore hulgas läbi viidud uurimuses leidsime, et mõtlematult käituvad tõenäolisemalt just need noored, kelle pere liikmete vahelised suhted on halvad ja mittetoetavad. Kuid mitte ainult. Rohkem mõtlematut käitumist võis oodata üksnes nendelt noortelt, kes lisaks peres valitsevatele halbadele suhetele olid vanematelt pärinud ka teatud geenivormid.

Geenidest räägitakse ikka ja jälle, kuid mis nad siiski täpsemalt on? Geenid on miski, mille mõlemad vanemad lapsele edasi pärandavad ja mis on olemas igas meie keharakus. Seega on nad imepisikesed, kuid sellest hoolimata sõltub neist palju. Näiteks see, mis värvi on lapse silmad või kas tal on võluvad põselohukesed. Vahel sõltub nendest ka järeltulija kalduvus teatud viisil käituda.

Laisad ja virgad geenid

Täiel määral võrdõiguslikkust järgides saavad lapsed iga geeni puhul nii emalt kui isalt ühe geenivormi. Need võivad näiteks olla kas aktiivsemad (virgemad) või vähemaktiivsemad (laisemad). «Virgemad» geenivormid võivad olla seotud sellega, et inimese ajus toodetakse mingit ainet rohkem, «laisemate» geenivormide puhul toodetakse sama ainet muidugi vähem.

Geeni puhul, mida meie uurisime, oli «virgemate» geenivormide puhul ajus rohkem lämmastikoksiidi, „laisemate“ geenivormide korral vähem.

Huvitaval kombel sõltus nendest geenivormidest ja keskkonnast see, kuidas noored käitusid. Kui mõlemalt vanemalt päriti «laisem» geenivorm, hindasid noored oma käitumist oluliselt mõtlematuks.

Kuid nii juhtus vaid siis, kui «laisemate» geenivormidega noored elasid peres, kus oli palju tülisid, hoolimatust ja vägivalda. Samade geenivormidega noored, kelle peresuhted olid toetavad ja soojad, hindasid oma käitumist oluliselt tasakaalukamaks ja tagajärgedega arvestavamaks.

Samas kui ühelt või mõlemalt vanemalt oli päritud teine, «virgem» geenivorm, siis nende mõtlematu käitumine peresuhetest ei sõltunud. Nimelt oli sel juhul ükskõik, kas peres olid suhted head või halvad – noorte mõtlematu käitumine oli ikka samal tasemel.

Geenid pole vabandus

Järelikult, kui pere üks laps – eriti juhul kui pereliikmete omavaheline läbisaamine on üsna halb – satub mõtlematu käitumise tõttu sageli pahandustesse, teine aga suudab neist hoiduda, võib selle põhjust otsida geenidest.

Tuleb ainult silmas pidada, et geene, mis on seotud mingi käitumisviisiga, on kaugelt rohkem kui üks. Samuti mõjutavad käitumist paljud teised tegurid.

Seega, ehkki geenide, keskkonna ja käitumise vaheline seos tasapisi selgineb, poleks siiski õige ainuüksi keerulisi peresuhteid ja geene mõtlematu käitumise vabanduseks-põhjenduseks tuua.

Näiteks toodi 2007. aastal Itaalias toimunud kohtuprotsessil süüdistatava kaitseks välja asjaolu, et tülihoos inimese surnuks pussitanud mehel olid mitmed agressiivse käitumisega seotud geenivormid.

Seetõttu määras kohus tapjale lühema karistusaja. Geneetik Steve Jones esitas sellise otsuse peale järgmise küsimuse: «90 protsenti mõrvadest on sooritanud inimesed, kellel on Y kromosoom – mehed. Kas me peaksime seetõttu meestele alati lühema karistuse määrama?» Ilmselt mitte, sest kuigi kasvatus ja geenid määravad ära mingi osa meie käitumisest, ei saa siiski unustada, et suurem osa meie elus on siiski meie endi teha.

Triin Kurrikoff pälvis selle artikliga äsjasel doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursil kolmanda koha. Tartu ülikoolil aitasid konkurssi korraldada haridus- ja teadusministeerium ning sihtasutus Archimedes.

Populaarne

Tagasi üles