Südame äkksurma korral aitab kiire tegutsemine

Elustamisaparaat. Foto: Tartu Kiirabi

Südame äkksurm, mille all mõistetakse ootamatut surma suhteliselt hea tervisliku seisundi foonil, on sagedaks surma põhjuseks kogu maailmas. Veronika Reinhard ja Andras Laugamets Tartu Kiirabist selgitavad, kuidas äkksurma korral ellu jääda.

Südame äkksurmaks nimetatakse sellist surma, millele eelneva 24 tunni jooksul on esinenud südamekaebusi (valu rinnus, õhupuudus, minestus) ning mille esilekutsujaks on südamehaigus. Peamisteks südame äkksurma põhjusteks on südamelihase infarkt ning südame rütmihäired.

Haiglaväliseid äkksurma juhte, mis toimuvad tunnistajate juuresolekul, esineb keskmiselt 62 juhtu 100 000 inimese kohta aastas. Seega võiks Eestis haiglaväline äkksurm tabada aastas keskmiselt 800 inimest.

Tuginedes kiirabi elustamiskaartidele on Eesti 90 kiirabibrigaadi võtnud viimase kümne aasta jooksul ette keskmiselt 577 haiglavälist elustamiskatset aastas, millest ligikaudu pooled juhud on tunnistajatega äkksurmad.

Kuigi Eestis on kiirabi kättesaadavus paranenud, ei piisa alati vaid kiirabi poolt osutatud ravivõtetest, et äkksurma korral ellu jääda. Väga oluline on sel juhul kõrvalseisjate kiire ja õige tegutsemine.

Õige tegutsemine eeldab viivitamatut kiirabi kutsumist ja varajast taaselustamisvõtete (kaudne südamemasaaž ja kunstlik hingamine) kasutamist.

Taaselustamisega tuleb alustada juhtudel, kui inimene kaotab teadvuse ning peale pikali kukkumist või pikali panemist ning hingamisteede avamist ei ole kõrvalseisja arvates tegemist normaalse hingamisega. Pulsi puudumises veenduda vaja ei ole, kuna mittemeedikule võib see osutuda raskeks ning raisata väärtuslikku aega elustamisvõtetega alustamiseni.

Paraku rakendatakse Eestis esmaseid taaselustamisvõtteid tunnistajatega äkksurmade puhul enne kiirabi saabumist vaid 28 protsendil juhtudest, kuid uuringute põhjal suurendab aga juuresolijate poolt alustatud esmaste elustamisvõtete rakendamine ellujäämisvõimalust kaks kuni kolm korda.

Erinevate riikide statistika järgi alustavad kohalolijad esmaste elustamisvõtetega 21-56 protsendil juhtudest. Seega on siin Eestis pikk samm astuda, aga mis peamine, igaüks saab ise tulemusi parandada, ulatades abivajajale oma abikäe. Et vajalikul hetkel mitte pead kaotada ning külma närvi säilitada, võiksid kõik inimesed olla läbinud elustamiskursuse.

Kui suult suule hingamist võõrale inimesele teha ei taha, siis piisab vaid kaudsest südamemassaažist, peaasi, et sellega alustatakse kohe ning tehakse katkematult kiirusega 100 korda minutis ning vajutatakse rindkerele piisavalt tugevalt.

Üheks abivahendiks, mida esmase taaselustamise puhul tavainimene saab kasutada, on automaatne kehaväline defibrillaator. See lihtne abivahend katkestab vatsakeste fibrillatsiooni, mis loob tingimused edukaks vereringe taastumiseks ja tõstab oluliselt ellujäämise tõenäosust. Paraku ei ole Eestis automaatsed kehavälised elustamisaparaadid avalikes kohtades veel levinud.

Äkksurmast elustamise järgselt on üheks oluliseks meditsiiniliseks tüsistuseks, sealhulgas ka surma põhjuseks, aju hapnikuvaegusest tingitud ajukahjustus ning sellest tulenevad sotsiaalsed probleemid ning raskused endaga hakkamasaamisel edaspidises igapäevaelus.

Erinevate uuringute põhjal on südame äkksurmast edukalt elustatud patsientidest kirjutatud haiglast välja säilunud kesknärvisüsteemiga ehk täie mõistuse juures 5,3 (New York) kuni 37,7 protsenti (Heidelberg). Aastatel 1999-2002 Eestis elustatutest kirjutati haiglast korras kesknärvisüsteemi talitlusega välja 10,7 protsenti ning enamus neist oli elus ka aasta pärast.

Edaspidiseks äkksurmast taaselustatud patsientide kaugtulemuste parandamiseks on kindlasti vajalik mitte ainult meditsiinipersonali oskuste ning valmisoleku tagamine, vaid kogu elanikkonna oskuste ning valmisoleku tõstmine äkksurmas abivajaja aitamiseks.