/nginx/o/2020/03/03/12984593t1h6358.jpg)
Seksuaalvägivald on laialt levinud, kuid vähesed kannatanud pöörduvad abi saamiseks politseisse või tervishoiuasutusse. Eestis jäävad need vägivallakuriteod rohkem varjatuks kui Euroopa Liidus keskmiselt, rääkis naistearst Made Laanpere Tartu Ülikooli konverentsil «Kliinik 2020».
Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi on seksuaalvägivald igasugune sunni abil toime pandud seksuaalvahekord või -vahekorda astumise katse. Selle hulka kuuluvad ka soovimatu seksuaalse alatooniga märkused, lähenemiskatsed või muul moel inimese seksuaalsuse vastu toime pandud teod, sõltumata toimepanija suhtest ohvriga ja teo toimepanemise kohast.
Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet korraldas 2014. aastal Euroopa riikides enam kui 40 000 naist hõlmanud uuringu, mille eesmärk oli saada ülevaade seksuaalvägivalla levimusest. Tulemustest nähtus, et 13 protsenti uuringus osalenud Eesti naistest – iga kaheksas naine – on pärast 15. eluaastat kogenud seksuaalvägivalda. Väga vähesed pöörduvad abi saamiseks politsei või tervishoiuasutuse poole.
Uuringu andmetel ei otsi 54 protsenti seksuaalvägivalla all kannatanud Eesti inimestest abi, mujal Euroopas on see näitaja 39 protsenti. Kui teistes Euroopa riikides pöördus 15 protsenti seksuaalvägivalla ohvritest politsei ja 34 protsenti tervishoiuasutuste poole, siis Eestis otsitakse abi tunduvalt vähem – politseisse pöördub 10 protsenti ja tervishoiuasutuste poole 23 protsenti seksuaalvägivalla ohvritest.
Üks põhjus, miks nii vähe abi otsitakse, võib olla suhtumine seksuaalvägivalla ohvrisse. Kahjuks on Eestis levinud vägivallaohvrit süüdistav hoiak. TNS Emori (2014) uuringust nähtub, et sõltumata soost ja rahvusest leiab pool Eesti inimestest, et vägistamise ohvriks sattunud inimene on ise süüdi.
Kaitsemehhanismid
Seksuaalne rünnak on ootamatu, meelevaldne ja ennustamatu. Neurobioloogiliste reaktsioonide tulemusena valmistub ohver selles olukorras võitlema ja põgenema. Kuna vägistamise situatsioonis on jõuvahekord aga väga ebavõrdne, siis enamasti tajub hirmukeskus, et põgenemine ei ole võimalik ja vastuhakk on kasutu. Vähe on neid, kes hakkavad vastu ja võitlevad edukalt.
Uuringutest nähtub, et umbes 80 protsenti vägistamise ohvriks sattunud inimestest ei tee enda päästmiseks midagi (kõrvaltvaataja seisukohalt). Ellujäämiseks rakenduvad ohvril ekstreemsed kaitsemehhanismid, mis kutsuvad esile toonilise liikumatuse. Seda iseloomustab südamelöögisageduse langus ja skeletilihaste hüpotoonia. Teadvus hägustub ja tekib valutundetus. Ka aju püüab ohvrit kaitsta – tekib dissotsiatsioon ehk väljalülitumine ja eraldumine kogu situatsioonist.
Selle tagajärjel ei pruugi seksuaalvägivalla ohvrid alati täpselt mäletada, mis nendega juhtus, ja hilisemad meenutused võivad olla pigem hektilised. Keha kaitsemehhanismidest tulenevad nüansid panevad teinekord menetlusprotsessis ohvri tõsiseltvõetavuse suure kahtluse alla. Seepärast on oluline, et seksuaalvägivalla ohvriga kokku puutuv inimene mõistaks neid mõjutegureid.
Esimene inimene, kes ohvriga pärast rünnakut kokku puutub, võib ohvrile anda võtme paranemiseks või vastupidi, teda taasohvristades abist kaugemale viia. Näiteks küsimus «Miks?» ei ole kohane, sest juhtunut ei ole võimalik üheselt põhjendada ja seegi küsimus põhjustab taasohvristamist.
Tagajärjed
Seksuaalvägivald tekitab ohvrile nii vaimset kui ka füüsilist kahju. Tervisehäired süvenevad eriti siis, kui ohver hoiab toimunu enda teada. Levinuimad seksuaalrünnakuga seotud tervisehäired on näiteks depressioon, ärevushäire, paanika, unehäired ja foobiad. Füüsilised tagajärjed võivad olla vigastused kehal ja suguelunditel, soovimatu rasedus ja nakatumine seksuaalsel teel levivatesse haigustesse.
Tagajärgedega võitlemine tekitab kroonilist stressi ja kroonilise valuga kulgevaid seisundeid. Pooltel ohvritel tekib posttraumaatiline stress. Psühholoogiliste tagajärgede mõju on suurem siis, kui seksuaalvägivalda eiratakse ja pisendatakse ning ohvrit süüdistatakse või peetakse ebausaldusväärseks.
