Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi on seksuaalvägivald igasugune sunni abil toime pandud seksuaalvahekord või -vahekorda astumise katse. Selle hulka kuuluvad ka soovimatu seksuaalse alatooniga märkused, lähenemiskatsed või muul moel inimese seksuaalsuse vastu toime pandud teod, sõltumata toimepanija suhtest ohvriga ja teo toimepanemise kohast.
Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet korraldas 2014. aastal Euroopa riikides enam kui 40 000 naist hõlmanud uuringu, mille eesmärk oli saada ülevaade seksuaalvägivalla levimusest. Tulemustest nähtus, et 13 protsenti uuringus osalenud Eesti naistest – iga kaheksas naine – on pärast 15. eluaastat kogenud seksuaalvägivalda. Väga vähesed pöörduvad abi saamiseks politsei või tervishoiuasutuse poole.
Uuringu andmetel ei otsi 54 protsenti seksuaalvägivalla all kannatanud Eesti inimestest abi, mujal Euroopas on see näitaja 39 protsenti. Kui teistes Euroopa riikides pöördus 15 protsenti seksuaalvägivalla ohvritest politsei ja 34 protsenti tervishoiuasutuste poole, siis Eestis otsitakse abi tunduvalt vähem – politseisse pöördub 10 protsenti ja tervishoiuasutuste poole 23 protsenti seksuaalvägivalla ohvritest.
Üks põhjus, miks nii vähe abi otsitakse, võib olla suhtumine seksuaalvägivalla ohvrisse. Kahjuks on Eestis levinud vägivallaohvrit süüdistav hoiak. TNS Emori (2014) uuringust nähtub, et sõltumata soost ja rahvusest leiab pool Eesti inimestest, et vägistamise ohvriks sattunud inimene on ise süüdi.
Seksuaalne rünnak on ootamatu, meelevaldne ja ennustamatu. Neurobioloogiliste reaktsioonide tulemusena valmistub ohver selles olukorras võitlema ja põgenema. Kuna vägistamise situatsioonis on jõuvahekord aga väga ebavõrdne, siis enamasti tajub hirmukeskus, et põgenemine ei ole võimalik ja vastuhakk on kasutu. Vähe on neid, kes hakkavad vastu ja võitlevad edukalt.