Kuidas ära tunda väärkoheldud last

Laps. Foto on illustreeriv. Foto: unsplash.com

Seksuaalselt väärkoheldud lapsi on meie ümber rohkem kui me arvata ja näha oskame. Terve heaoluühiskonna tunnuseks on oskus märgata abivajajaid, õigel ajal sekkuda ning teadmine, kuhu abi palumiseks pöörduda. Väärkohtlemise tunnuseid on eriti oluline teada ja märgata igal lapsevanemal.

Naistearst Made Laanpere rääkis Tartu Ülikooli konverentsil «Kliinik 2020», et Eestis pöörduvad vähesed kannatanud politseisse või tervishoiuasutusse. Eestis on seksuaalvägivallakuriteod varjatud täiskasvanute seas, laste puhul on olukord veelgi komplitseeritum. Üldiselt ei julge ega oska lapsohver toimunust rääkida. Siiski aitab väärkuriteole viitavate märkide jälgimine ja lapse käitumises ilmnevate muutuste märkamine väärkohtlemisest teadlikuks saada ja see võimaluse korral peatada. Kindlasti vajab kannatanu ja terve tema perekond spetsialistide abi.

Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi on seksuaalvägivald igasugune sunni abil toime pandud seksuaalvahekord või -vahekorda astumise katse. Vägivald tähendab ka kohatuid seksuaalse alatooniga märkusi ja lähenemiskatseid. Kõige rängem kuritegu on soovimatu seksuaalakt, kuid samaväärselt laastavalt mõjub lapsele ka igasugune muu soovimatu pealtükkiv lähenemine. Need on arusaadavamad märgid sellest, et laps on kogenud enda peal väärkohtlemist.

Kehahoiak

Tunnustatud mitteverbaalse suhtluse ekspert Joe Navarro on oma raamatus välja toonud, et tavapäraselt püüab väärkoheldud inimene end märkamatuks muuta. Peitva endassetõmbunud poosiga püüab ta sedasi end maailma eest kaitsta. Väärkoheldud lapse kehahoiakut saab võrrelda «kilpkonna asendiga», milles pea on õlgade vahel ja käed tihedalt keha ligidal. Kui laps on lõõgastunud ja enesekindel, siis tema keha ja käed liiguvad vabalt.

Lapse kehahoiaku muutumise järgi on hea ära tabada muutusi tema mõtetes, isegi märgata tema kiusajat. Kiusaja läheduses muutub laps kramplikuks, tõmbub pingule, püüab end kehahoiakuga justkui ära peita. Väärkohtlemisega seotud teemade puudutamine võib samuti selliseid kehalisi reaktsioone lapses esile kutsuda. See on oluline ohumärk.

Muutumised käitumises

Väärkoheldud laste puhul on märgata suurenenud agressiivsust või vastupidiselt - klammerdumist. Sageli võib vägivalda kogenud laste puhul ka märgata endassetõmbunud ja elurõõmutut olekut, mis on terve lapse puhul ebatavaline. Kiusamise ohver võib kogeda ka regulaarseid hirmuunenägusid või märjata voodit.

Muutumised koolikäitumises

Kui ennist on laps koolis hakkama saanud, siis kiusamise ja väärkohtlemise järel tabavad teda üsna tõenäoliselt keskendumisraskused ja probleemid õppetegevustes. Kui kiusamine toimub koolis, siis võib laps äkitselt avaldada soovimatust teatud tundidesse minna. Tuleb märkida, et pedofiile leidub ka õppeasutustes.

Eale sobimatu seksuaalkäitumine

Väärkohtlemise tagajärjel võib laps ebasündsalt käituda, imiteerida seksuaalkäitumist või kasutada ebasündsaid väljendeid. Lapsega toimuvast saab tihedamini aimu pigem vihjete kaudu, kuna enamasti ei julge lapsed endaga toimunud vägivallast rääkida. Tihti kardetakse karistust või on tekkinud ahistajaga selline side, milles laps kardab, et tema ahistaja saab karistada. Hiljuti tutvustati Eestis Belgia seksuaaltervise kompetentsikeskuses Sensoa väljatöötatud programmi, mis tutvustab eakohast seksuaalkäitumise hindamiskriteeriume. Loodetavasti rakendub programm lähitulevikus kõikidesse Eesti õppeasutustesse.

Kõikide käitumises ja hoiakutes ilmnevate tõsiste ja murettekitavate muutuste puhul on oluline õigesti reageerida. Probleemi lahendamisel on tihtipeale takistuseks lapsevanemate oskamatus. Agressiivne, hirmu süvendav, süüdistav ja äkiline küsitlemine võib lapsele veel enam kahju teha. Tagajärjeks on lapse eemaletõukumine ja usalduse kaotus. Kui märkate lapsevanemana tõsiseid ohumärke, on oluline konsulteerida Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi töötajatega, lasteabitöötajatega ja teiste vastavate spetsialistidega. Leia olulised kontaktid siit.