Olulised sammud, mida ettevõtted saavad teha töötajate vaimse tervise toetamiseks

FOTO: Shutterstock

Meie ühiskond vajab muutust, mille juures julgeme rääkida rohkem oma vaimsest tervisest ja küsida stressist taastumiseks puhkepäevi. Ameerika psühholoogid toovad välja mõtteid sellest, mida saavad ettevõtted teha, et toetada oma töötajate vaimset tervist.

Sonia Kang, organisatsioonikäitumise aseprofessor Toronto ülikoolist, märgib, et meie ühiskondades eksisteerivad endiselt stigmad vaimse tervise osas. Oma vaimse tervise häiretest kõnelemine seostub sageli häbi või süütundega. Ta lisab probleemse koha, et paljud ei julge isegi füüsiliste probleemise korral vabu päevi võtta. Vahest ongi oluline, et uuendusmeelsed ettevõtted aitaksid kaasa puhkuspäevade võimaldamisele ja julgustaksid neid ka ise võtma, vahendab Inverse.

Millised võiksid olla muutused süsteemis?

Kang väidab, et kui töötajad peavad alati välja tooma väga selgeid põhjuseid puhkuspäevade võtmiseks, lisab see stressi juurde. «Seetõttu on just organisatsioonide töö luua süsteem, mis võimaldab paremat tervist.»

Professor lisab, et vaimsesse tervisesse tuleb suhtuda niisamuti nagu suhtume üleüldselt oma tervisesse. Mõned firmad Ameerika Ühendriikides on juba rakendanud selleks «isiklike päevade» võtmise, mille korral inimene ei pea põhjendama, kas tal on vaja laps arsti juurde viia või vajatakse aega millestki taastumiseks. Kang ütleb, et inimesed peaksid ise samuti harjutama julgema võtma vabu päevi, kui tuntakse vajadust enda mentaalset tervist taastada.

Millised võiksid olla muutused suhtumises?

Lucy Thompson, Michigani ülikooli professor ja feministlik psühholoog, väidab, et üksik vaimse päeva tagamine aastas või kuus ei muuda probleemi. «See muudab enda tervise ja õnne hoidmise kohustuseks, selle asemel, et inimese saaks päriselt adresseerida, miks ta midagi kogeb.»

Kang lisab, et kui vaimset tervist hakatakse nägema kui prioriteeti, siis tervis võib juba sellest suuresti paraneda.

Tegeliku olukorra muutmine ei saagi lasuda vaid ettevõtetel. Inimesed võiksid selles kiiresti muutuvas maailmas ja stressirohketes keskkondades olema ise valmis probleeme teadvustama ja nendega julgesti tegelema. Selliselt võib muutuda arvamus, et psühholoogi juurde minnakse vaid kindla haiguse korral. Nõu ja abi küsimine peaksid meie ühiskonnas olema normaalseks nähtuseks.