:format(webp)/nginx/o/2019/08/26/12501898t1h9dc4.jpg)
Inglismaal on tehtud põhjalikud uuringud sellest, kuidas inimesed, kelle elukohas on vähem sama etnilise kuuluvusega inimesi, on altimad psühhoosidele, depressioonile ja kõrgele ärevusele. Eriti puudutab see emigrante, kes on varem elanud tihedalt koos oma kultuuri rahvaga, kuid pidanud sellest püsivalt eemalduma.
Jennifer Dykxhoorn, Londoni UCL ülikooli psühhiaatriliste epidemoloogiliste uuringute professor uuris psühhoosiriske, tuginedes varasematele teistes riikides tehtud sarnastele etnilise tiheduse ja vaimsete häiretega seotud hüpoteesidele. Tema töö keskendus suuresti just esimese ja teise generatsiooni võimalikule haigestumisele, ka nähtavate ja mittenähtavate vähemuste vaimse tervise erinevustele, vahendab The Lancet.
Rootsi uuringutest selgub, et kui emigrant on uues koduriigis nähtav vähemus, lisab viieprotsendiline etnilise tiheduse vähenemine seitsmeprotsendilise riski psühhooside avaldumiseks grupis. Risk puudub aga emigrantide ja nende laste hulgas, keda ei nähta ühiskonnas kui sotsiaalset vähemust.
Ameerika Ühendriikides tehtud uuringud viitavad sellele, et generatsioonipõhine etniline tihedus on ümberasujatele kaitsev faktor. Emigrantidel USAs võib osaliselt olla isegi parem vaimne tervis kui nende lastel ehk uuel generatsioonil ja mitte sisserännanutel. Oma kultuuri hoidmine ja sarnased minevikukogemused on siduv faktor sisserännanute heaolule.
Samuti selgub uuringust, et suur risk ei ole mitte ainult etnilise tiheduse vähenemine, vaid rassiline diskrimineerimine riikides, milles on väike etniline tihedus. Dykxhoorni uurimus võimaldab selgemini näha, milline on sotsiaalse keskkonna mõju inimese vaimsele tervisele.
Neid võrrandeid saab üldiselt laiendada ka sellele, kuivõrd haavatavad on inimesed, keda sotsiaalsed grupid ei aktsepteeri või kelle identiteet on tugevalt seotud ainult ühe kindla grupiga.
/nginx/o/2020/03/09/12996751t1h7c9e.jpg)