Neuroloogid selgitavad, mis põjustab tasakaaluhäireid ja pearinglust

Tasakaaluhäirete taga on tihti probleemid sisekõrvas. Foto: Shutterstock

Pole ime, et vanas eas kipub tasakaal kaduma – selle hoidmise nimel pingutab suur osa meie organismist ning kui kasvõi ühes kohas tekib tõrge, hakkab meie tasakaal halvenema. Terveks ravida seda ei saa, küll aga saab iga inimene oma elu sellega kohandada.

Tasakaaluhäireid kirjeldavad inimesed väga erinevalt: probleemiks võib olla pearinglus; tasakaalu kadumine; tunne, nagu tuba käiks ringi (vertiigo); minestamiseelne tunne; purjustunne; hõljumistunne; tunne, nagu käiksid «patjadel või õhus»; aga ka nägemishäire – «vilkumine silmade ees», kohati udune või ebaselge nägemine. Vahel kurdavad inimesed et «pea on halb».

Probleemid võivad esineda nii lamades, istudes kui seistes.

Selleks et tagada normaalne tasakaal, peavad töötama laitmatult ja väga hästi koordineerituna väga mitmed kehasüsteemid: lihased, luud, liigesed, peaaju tasakaalukeskus, närvid (jalgade närvid ning tasakaalu- ja kuulmisnärv), aga ka nägemine, sisekõrva tasakaalukeskus (nn vestibulaarsüsteem), veresooned (vererõhukontroll).

Et tegemist on väga erinevate süsteemidega, mille omavaheline koostöö peab olema suurepärane, võivad probleemid tekkida nii sel juhul, kui on häiritud ühe olulise süsteemi töö, kui ka siis, kui on probleemne erinevate süsteemide omavaheline koordinatsioon.

Pearinglus võib olla kas väga lühiajaline ja suhteliselt kerge, n-ö «nagu pilt korra hüppab». Pearinglusega võivad esineda ka väga rasked atakid, kus «terve tuba pöörleb»  ja pearinglusega kaasneb iiveldus ja oksendamine, mis võib kesta tunde ja päevi.

Väga tavaline on see, et paljud sümptomid – pearinglus, tasakaalu kadumine ja lihtsalt tunne, et «pea on halb» – esinevad korraga. Kord segab rohkem üks, kord teine sümptom.

Sageli kaasneb eelnevatele sümptomitele ka heli peas ehk tinnitus, mida inimesed kirjeldavad kui suminat, tuksumist, vilet jms.

Ära häbene pöörduda arsti poole

Esimest korda tekkinud pearinglus ja tasakaaluhäired vajavad kindlasti arsti poole pöördumist. Kindlasti tuleks kutsuda kiirabi, kui on tegemist äkki tekkinud tugeva pearinglusega («kogu maailm keerutab», vertiigo) või äkki tekkinud tugevate tasakaaluhäiretega («purjustunne»).

Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata ka järjest süvenevatele tasakaaluhäiretele, mis samuti vajavad kiiret perearsti konsultatsiooni.

Ilma lisauuringuteta on sageli võimatu öelda, kus täpselt on kahjustus tekkinud – kas probleem on seotud sisekõrva tasakaaluorganiga (vestibulopaatia) või on tekkinud kahjustus peaaju tasakaalukeskuses.

Peaaju tasakaalukeskuse kahjustuse põhjuseks võib olla terve rida haigusi. Äkki tekkinud pearingluse ja/või tasakaaluhäirete ja näiteks samas tekkinud kõnehäire põhjuseks võib olla insult, mis vajab väga kiiret kiirabi kutsumist ja haiglasse jõudmist. Tähelepanu tuleb kindlasti pöörata ka süvenevatele või perioodilistele tasakaaluhäiretele, mille  põhjuseks võivad olla erinevad närvihaigused, sealhulgas sclerosis multiplex.

Kindlasti tuleb rõhutada, et peaaju tasakaalukeskuse krooniline kahjustus põhjustab tasakaaluhäireid, mida pole võimalik eristada alkoholijoobes oleva inimese tasakaalutusest. Seega – iga mees või naine, kel on tasakaaluhäired, pole kaugeltki purjus. Sageli on tegemist raske neuroloogilise haigusega inimesega, kes on oma olukorda trotsides kodust välja tulnud.

Ka teatud migreeni alaliikide korral võib migreeni nn aura üheks sümptomiks olla pearinglus, millele järgneb kergem või tugevam peavalu.

Kestvad tasakaaluhäired ei ole insuldi eelsümptom ning seda ei põhjusta kroonilised peaaju vereringehäired või peaaju «kärbumine» ehk peaajuatroofia.

Sisekõrv – suurim tasakaaluprobleemide põhjustaja

Hoolimata sellest, et omavahel koostööd tegevate süsteemide arv on väga suur, on ligi 85 protsenti probleemidest siiski seotud sisekõrva tasakaalukeskuse probleemidega (vestibulopaatiad).

Tavaline hetkelise pearingluse põhjus, mis tekib pea liigutamisel, näiteks üles vaatamisel või voodis pööramisel, on healoomuline asendivertiigo, mille põhjuseks on nn kõrvaliiva (väikeste kaltsiumkristallide) liikumine sisekõrva poolringkanalites. Teise, harvaesineva ja raskema sündroomi korral kaasneb pearinglusele samal ajal ka kuulmislangus.

Harva on tegemist kuulmis- ja tasakaalunärvi kahjustusega, mille põhjuseks võib olla närvipõletik või väga harva kasvaja. Veidi sagedamini esineb tasakaalunärvi põletikku, mis põhjustab väga tugevat pearinglust koos iiveldamise ja oksendamisega. Harva kaasneb kõrva piirkonnas villiline lööve, siis on pearinguse põhjuseks kõrvapiirkonna vöötohatis. Muudel juhtudel jääb konkreetse viiruse iseloom selgusetuks ja eriravi ei vaja.

Kuna sisekõrva tasakaaluorgan on üsna tundlik traumale, siis võib pearinglust põhjustada ka kergem peapõrutus.

Peaaegu kõik on tundnud «merehaigust», nii merel, autos sageli tagaistmel, ka lennukites. Merehaigus on veidi tavalisem inimestel, kellel kaasneb migreen.

Sageli kaasneb paljude nimetatud sümptomitega ka nn visuaalne vertiigo, mis tähendab seda, et näiteks kaubanduskeskuses või mujal, kus on palju liikuvaid objekte, tekib «halb tunne» või pearinglus.

Minestamiseelne tunne, mis on sageli seotud püstitõusmisega või südamerütmihäiretega, on põhjustatud vererõhu kõikumistest.

Sageli vanemas eas, eriti teatud neuroloogiliste haiguste korral, nagu näiteks Parkinsoni haigus, on probleemiks vererõhu langus püsti tõusmisel, mis on ohtlik. Ootamatud kukkumised vanemas eas on sageli põhjustatud ootamatust vererõhu langusest, millele võib, kuid alati ei pruugi eelneda minestamiseelne tunne.

Sageli on tasakaaluhäired just vanemas eas seotud kombinatsiooniga paljudest nimetatud põhjustest.

Sisekõrva vananemine

Juba aastaid teame, et vanemas eas nägemine halveneb ja tõenäoliselt termin presbüoopia ehk vanaeanägevus on paljudele hästi tuttav. Mõnevõrra ootamatu on see, et sisekõrva vananemisele viitavad konkreetsed sümptomid ning ka termin presbüvestibulopaatia ehk vanaea tasakaalutus sisekõrva vananemise tõttu, on kasutusele võetud alles eelmisel aastal. Uute diagnoosikriteeriumite alusel, mis samuti eelmisel aastal avaldati, saab arst sisekõrva vananemise sündroomi diagnoosida väga täpselt. Tüüpilised sümptomid on vähemalt kolme kuu jooksul esinenud tasakaalutus, kõnnakuhäired, «pea on halb», korduvad kukkumised, lisaks tõendid mõlema sisekõrva kahjustusest, mis on kergemad kui nn vestibulopaatia diagnoosi korral. Vastavalt uuetele diagnoosikriteeriumitele saab presbüvestibulopaatiat diagnoosida alates 60. eluaastast.

Kümneid aastaid on Eestis diagnoositud vanematel inimestel, kellel on nimetatud sümptomid, multiipelset sensoorset defitsiiti. See tähendab, et mitmed erinevad tundlikkuse liigid ei toimi hästi: nägemise halvenemine, sisekõrva vananemine; kaasuvana lihaste, luude, liigeste, närvide kerge kahjustus vanemas eas. Ehk teatud mõttes on kogu tasakaalusüsteem kõikjalt veidi kahjustatud ja kahjustatud on ka koordineeriv süsteem.

Uued presbüvestibulopaatia diagnoosikriteeriumid otseselt organismi üldisele kulumisele viitavaid aspekte välja ei too, kuid rõhutatakse, et erinevate faktorite koosmõju vajab edasist uurimist. Näiteks viimasel ajal pööratakse suurt tähelepanu mäluhäiretele vanemas eas, mis võib samuti tasakaalusüsteemi mõjutada.

Ravi ja elukorraldus

Äkki tekkinud pearingluse ja tasakaaluhäirete ja korral tuleb kutsuda kiirabi. Esimest korda tekkinud tasakaaluhäired vajavad kindlasti esmalt perearsti konsultatsiooni. Kui avastatakse neuroloogilised haigused, soovitab ravi neuroloog.

Rusikareegel on, et tasakaaluhäirete vastu tablettravi ei aita.

Healoomulise asendivertiigo põhjuseks on väikeste kaltsiumkristallide vale asukoht sisekõrvas. Seda probleemi on suhteliselt kerge lahendada, tehes teatud pealiigutuste kompleksi, mille abil liigutatakse kristallid piirkonda, kus nad tasakaaluorganit enam ei häiri. Sageli piisab tüüpliigutustest, mida õpetab tegema arst või füsioterapeut. Juhul kui see ei aita, tuleks kindlasti pöörduda tasakaaluhäiretega tegelevasse keskusse.

Tavaelus on kõige keerukam probleem tasakaaluhäired vanemas eas. Kindlasti pole olemas tablettravi, mis tasakaaluhäireid raviks. Küll aga peaks arst üle vaatama kasutatavad ravimid ning vajadusel jätma ära need, mis tasakaaluhäireid võivad süvendada (näiteks epilepsiaravimid). Mõttekas on konsulteerida füsioterapeudiga, et kasutada vormis hoidmiseks harjutuste kompleksi. Siiski tuleb tõdeda, et harjutustel on vaid osaline efekt.

Vanemas eas tasakaaluhäiretega inimestele on meil kaks sõnumit. Esiteks, tegemist on siiski healoomulise, vananemisega seotud protsessiga, mis pole ohtlik. Samas pidev kukkumise ja tasakaalutuse tunne mõjutab väga oluliselt elukvaliteeti ja rikub tuju.

Teiseks, tuleb olla senisest ettevaatlikum. Kui on vererõhu langusega probleeme, siis tõusta aeglaselt, et organism kohaneks. Paljud asjad on võimalik oma kodus muuta ohutuse seisukohalt oluliselt paremaks: vaibad, kuhu kiputakse liikumisel takerduma, on võimalik ära võtta; ehk on võimalik eemaldada ka uksepakud. Valgustust tuleb kindlasti parandada – hämar tuba või pimedas taskulambiga liikumine mõjub tasakaalule väga halvasti, eriti näiteks öösel tualetti minnes. Ka mööblipaigutus tuleks kriitilise pilguga üle vaadata, et end mitte ära lüüa.

Need väikesed muudatused parandavad elukvaliteeti ja tänu sellele ka inimeste meeleolu.