Psühholoog Voldemar Kolga: pandeemia tingimustes otsustamine on irratsionaalne

Psühholoog Voldemar Kolga

FOTO: Arvet Mägi

Ärev aeg on tekitanud vandenõuteooriate levimise. Olgu siis jutt sellest, et koroonaviirus on Ameerika või Hiina biorelv, tegemist on sõjaväelise korra kehtestamisega kogu maailmas või on pandeemia põhjuseks hoopis 5G võrgud. Sellise informatsiooni lai levik tekitab usaldamatust ja ärevust ka ratsionaalselt mõtlevates inimestes, kes fakte oma uskumustele põhjalikult kontrollivad. Psühholoog Voldemar Kolga avab põhjuseid ja oma vaateid olukorrale.

«Uhke asteroid lendab läbi Universumi miljardeid aastaid ega tunne seejuures üksindust. Ta ei ihalda kaaslast, erinevalt inimesest. Praegu seisame valiku ees, kas olla edasi sotsiaalne inimene, kes käib  tööl ja koolis, kaubanduskeskustes, Stroomi rannas jalutamas koos teistega, trennis, väljas söömas. Või oleme teistest kahe meetri kaugusel, üksinda. Tegelikult valikut pole. Meil kehtib eriolukord, mis läheb järjest erilisemaks. Koroonaviirus teeb inimesest mööda maailma kihutava üksiku asteroidi, kes saab ise hakkama ega vaja teisi,» arutleb professor Kolga.

Psühholoog Kolga sõnab, et koroonaviiruse pandeemia tingimustes otsustamine ei ole loogiline ja infost lähtuv, vaid irratsionaalne. «Otsustamine toimub suures määramatuses, kus ei teata viiruse olemust, ei osata ravida, ei osata prognoosida koroonaviiruse käitumist tulevikus. Otsustamiseks pole aega, kuna tegemist on ülemaailmse pandeemiaga.»

Mis paneb inimesi end eraldavalt käituma?

«Inimene on tasahilju hakanud ette valmistama ennast oma olemuse muutmiseks. Tegelikult on ta seda teinud kogu aeg. Jutud, et inimese olemus ei ole aastatuhandete jooksul muutunud, ei vasta tõele. Heaks näiteks on veganid, kes on loobunud aastatuhandete vanustest toitumisharjumustest. Lisaks on tekitatud vegankoerad, kas ka vegankassid või -hundid?

Kui samas vaimus edasi minna, kas siis õige ja hea linn/riik on isoleeritud teistest linnadest ja riikidest? Linn on ju tegelikult kuradist, kuna sealt tulevadki epideemiad. Parim variant inimestele on üksik talu, elu sügavas metsas - väidetavalt eestlase unistus. Inimkonna probleemid said alguse just linnadest, kus hakkasid levima laastavad katkud.»

«Hullud mõtted tekivad inimeste peades koroonaviiruse leviku tulemusena. Inimese saatus on saada üksikuks asteroidiks, kes või mis ei vaja suhtlemist ega tunne üksindust, vabanenud sotsiaalsusest. Lendaks kindlal marsruudil miljardeid aastaid ja naudiks kosmose ilu.»

Mis paneb inimesi irratsionaalselt käituma?

«Irrationalis on ladina keeles «mõistusega mittehaaratav». Irratsionaalsusega maadlesid kreeklased juba 2500 aastat tagasi. Tegemist on iidse inimmõistuse probleemiga. Irratsionaalsust on püütud eitada, lootuses, et kõike on võimalik kunagi ratsionaalselt seletada - kas varem või hiljem. Psühholoogiateadus ei eita, et on olemas irratsionaalne reaalsus nagu matemaatikas irratsionaalarvud.

Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman väidab, et inimlik irratsionaalsus on suur teema, mida tuleb uurida. Ta püstitas ülesande – panna kahtluse alla Homo Economicuse olemasolu, kes teeb oma majanduslikke otsuseid ratsionaalselt, mõistuspäraselt. Kahneman kirjutas sel teemal bestselleri, mis on ilmunud ka eesti keeles - «Kiire ja aeglane mõtlemine».

Kui otsitakse kiiret lahendust probleemile, näiteks koroonaviiruse levikule, siis formuleeritakse ülesanne hästi kitsalt, et saaks teha kiireid otsuseid, ilma suure arutluse ja analüüsita. Kiireid otsuseid on tehtud: paneme kinni ja isoleerime inimesed üksteisest, rikkujaid karistame ja pärast vaatame, mis hiljem saab.

«Mis seal arutada, tuleb tegutseda» on irratsionaalsuse lipukirjaks. Nii kummaline kui ka ei ole, on inimene uhke oma irratsionaalsuse üle, mitte niivõrd loogilise ja kaalutletud otsustamise üle.

Irratsionaalsuse üheks vormiks on saanud asotsiaalsuse kiitmine, suhtlemisest loobumine, teistest eemale hoidumine. See kõik aitab vähendada kognitiivset ebakõla, dissonantsi erinevate teadmiste ja hoiakute vahel. Otse öeldes - valetamine iseendale kergendab elu, teeb musta roosaks.»

Millest tekib kognitiivne dissonants?

«Festinger ja Carlsmith (1959) tegid katse, milles lasksid katseisikutel tund aega teha igavat ja mõttetut tööd. Hiljem paluti seda igavat katset kiita, kusjuures ühtedele anti selle eest 1 ja teistele 20 dollarit. Huvitav oli asjaolu, et ühe dollari saanud isikud olid enam võimelised mõttetut tööd kiitma, teised vähem. Nii vähendasid ühe dollari saanud poisid kiitmise läbi tunnetuslikku ebakõla ja petsid ennast, tehes katse huvitavamaks. Teistel polnud seda vaja, kuna olid juba saanud hüvitise lolli töö eest.»

«Juhid püüavadki kõigest väest karantiini positiivseks teha ja rahvaski kiidab takka. Nii oleme õnnelikud, et saame tööd kodust teha. Selline väljend oleks ausam võrreldes tugitooli, köögi või sauna kuulutamisega kodukontoriks, aga enesepettus on osa irratsionaalsusest.»

«Leitakse argumente, et kodutööd pidada igati positiivseks, näiteks, ei ole vaja ummikus autoga seista. Samas targu unustatakse, et reaalses kontoris leiab aset ühistöö ja ühissöömine ehk sotsialiseerumine, sealosas eneseteostus. Kodus olev inimene jääb ilma paljudest inimlikest tegevustest, kas või flirdist.

Et seda kõik unustada, tuleb seejärel inimesel tugevasti pingutada, leida koduisolatsioonist positiivset. Irratsionaalsus annab jõudu ja teeb õnnelikuks isegi ebainimlikus olukorras, kus oled nagu üksik asteroid.»

Millest tekib ülereageerimine?

«Kas Filipp Kirkorovi kontserdi ärajätmine oli õigustatud või oli see ülereageerimine? Keegi ei tea õiget vastust. Õnneks on inimesel evolutsiooni käigus väljakujunenud ülereageerimise mehhanism, mis käivitub segastel aegadel, mil valitseb suur ebamäärasus.

Palju riigid, sealhulgas ka Eesti, küsivad, kas suhtlemis- ja liikumispiirangud pole liiga karmid, kas ei rikuta inimõigusi? Kas ei oleks võinud lahti jääda koolid, kuna õpilased ei ole esimene sihtmärk koroonaviirusele? Kas piiride sulgemine on õige otsus? Saab ju majandus seeläbi suure löögi.»

«Ootamatustele reageerimiseks on inimesel autonoomne närvisüsteem, mis reageerib automaatselt, mobiliseerides inimese energiavarud. Mõistus ei sekku otsuse vastuvõtmisesse, kuna võib olla poliitiliselt kallutatud.»

Analoogselt toimivad ebamäärases situatsioonis ka väärtpaberite börsid,  reageerides aktsiate kukkumisega, kuid põhjused on juba psühholoogilised. Aktsionärid ei tea, mis võib juhtuda, seetõttu reageerivad üle.  

Ülereageerimine on normaalne ja adekvaatne reaktsioon. Ülereageerimine kui üks irratsionaalsuse vorme, hakkab kujundama inimese psüühikat. Nii hindavad neurootikud üle valu, lapsevanemad laste õpiraskusi, politsei õpilaste kogunemisi pärast online-tundide lõppemist. Ülereageerimine, sealhulgas ka koroonaviirusele, ei ole midagi kummalist, kuna aitab toime tulla ebamäärases maailmas.

Asja puhumine tegelikust olukorrast suuremaks, on samuti irratsionaalne, jättes hea mulje, et ollakse tegus. Ülereageerimises osaleb palju erinevaid inimesi: arstid, ametnikud, päästeamet, ministrid kuni ajakirjanikeni välja. Hirmu suured silmad mõjuvad hästi psühhoteraapiliselt, viies inimese ilusamasse maailma, kus koledusi ei näe. Pime olla segases maailmas pole üldse halb!»