:format(webp)/nginx/o/2020/04/04/13041247t1h6086.jpg)
Isegi aasta pärast intensiivraviosakonnast lahkumist maadlevad kaua hingamisaparaadi tuge vajanud inimesed posttraumaatilise stressihäire, kognitiivse defitsiidi ja depressiooniga. Samuti võib esineda raskusi igapäevaste tegevustega, nagu pesemine ja söömine, kirjutab Washington Post.
Meditsiiniliste sekkumiste kaudu päästetud, sealhulgas nädala või kahe jooksul hingamisaparaadilt tuge saanud inimesed, kannatavad teadusuuringute kohaselt sageli pikaajaliste füüsiliste, vaimsete ja emotsionaalsete probleemide käes.
Meditsiiniekspertide sõnul võivad masinad elu või surma vahel kõikudes saada otsustavaks teguriks, kuid vaevalt, et tegemist on võlukunstiga.
«Kulub üks kuni kolm nädalat, et hingamisaparaadi alt välja saada, ja veel paar nädalat, et koju pääseda – ja siis lõpuks aru saada: mis juhtus? Mille ma just üle elasin? Ja kui meeleheitlikult hirmutav on see kogemus osale ellujäänutest, kellel on hiljem tõeliselt rasked psühholoogilised sümptomid,» rääkis Utah'is Intermountain Healthcare'i kriitilise abi humaniseerimise keskuse direktor Samuel Brown. «Ehkki enamik Covid-19ga inimestest põeb haigust kergelt, siis teadaolevate juhtumite põhjal tekib umbes ühel kuuest tugev hapnikupuudus. Ligikaudu pooled neist muutuvad kriitiliseks haiguseks, kuna inimeste kahjustatud kopsud täituvad vedelikuga, vajades mehaanilise hingamisaparaadi abi.»
«Me tavaliselt istume nende voodi ääres ja hoiame käest ning küsime, kuidas neil läheb ja ütleme: «Minu kohus on teid aidata.» Selle asemel tuleb praegu keegi kosmoseülikonnas ja tal on teie jaoks väga vähe aega,» kirjeldas olukorda haiglates Nashville'is Vanderbilti ülikooli professor E. Wesley Ely.
Ta meenutas, kuidas üks noor arst tuli talle hiljuti pisarsilmil vastu. «Ma ei tunne, et oleksin arst,» ütles ta Elyle. «Esimene kord, kui ma tõesti selle patsiendi juures istusin, oli teda surnuks kuulutades.»
Covid-19-le ellujäänute rühm alles hakkab USAs laienema, kuid ägeda respiratoorse distressi sündroomi – surmaga lõppeda võivat kopsupuudulikkust – põhjustavad ka muud infektsioonid, andes arstidele sügava teadmistepagasi inimestega toimuva kohta pärast haiglast lahkumist.
Pikaajalise intensiivraviosakondades viibimise sagedaseks komplikatsiooniks on niinimetatud intensiivraviosakonna deliirium, milles patsiendid satuvad segadusseisundisse ja neil võivad esineda õudusunenägude laadsed hallutsinatsioonid. See võib osutuda veelgi suuremaks probleemiks, kui inimesed ei näe kunagi oma hooldajate nägusid ega perekonda, kes aitaks neil mõista, mis tegelikult juhtus.
38-aastane infotehnoloogiajuht Nic Brown veetis haiglas 18 päeva – seitse hingamisaparaadi all. Ta oli Clevelandi kliiniku esimene Covid-19 patsient.
«Mul olid kohutavad unenäod ja iga öö oli painav,» ütles ta intervjuus. «Ühel hetkel oleksin tahtnud neilt paluda, et nad pistiku välja tõmbavad.»
Brownil vedas. Tema seisund paranes pärast seda, kui arstid ravisid teda mitmesuguste eksperimentaalsete ravimitega ja ta pääses koju eelmisel nädalal. Tema kopsud peavad veel taastuma – endiselt esineb tavalisi toiminguid tehes raskusi. Näiteks kui ta tõuseb püsti, et kontrollida printerit, võtab see ta hingetuks. Ta ütles, et on kogenud mõnda nägemisprobleemi ja varem ka segadusetunnet. Kui ta kirjutas midagi üles, ei ühtinud kirja pandu sellega, mis ta tahtis edastada.
«Kui tavaliselt intensiivraviosakonnast välja tulete, saate tuge, näiteks füsioteraapiat ja logopeedilist abi, kuid kui olete Covid-19 patsient, siis te ei saa mitte midagi,» ütles ta.
Kuna on nakkusoht ja paigas sotsiaalsed distantseerimisjuhised, väidavad arstid, et paljud USA rehabilitatsiooniteenused ei ole viirusest taastunud patsiente vastu võtnud.
49-aastane insener Michelle Bryden sai hingamisaparaadilt tuge neli päeva, kui oli haiglasse sattunud bakteriaalse meningiidi ja sepsise tõttu. Ta on haiglaravi esimesele aastapäevale lähenedes mõelnud inimestele, kes taastuvad Covid-19st, kujutledes, milline oleks olnud tema paranemistee, kui ta oleks olnud üksi.
Brydeni abikaasa Ken viibis temaga pidevalt haiglas ja on aidanud tal täita mälulünki päevadest, mil ta oli uinutatud ja tal polnud aimugi, mis toimub. Kui mees lahkus haiglast, et käia vahepeal duši all ja kodus magada, leidis Michelle isolatsiooni olevat väga rahutuks muutva, ehkki teadis, et abikaasa naaseb peagi.
«Tema olemasolu oli oluline ja ma arvan, et on raske, kui haiglas ei ole külastajaid,» meenutas Bryden. «Minu arvates olid ööd väga hirmutavad.»
Eileen Rubin, nüüd 57, veetis sepsise põhjustatud ägeda respiratoorse distressi sündroomi tõttu kaheksa nädalat hingamisaparaadi all, kui ta oli 33-aastane.
«Ma nutan nende pärast (Covid-19 patsiendid) tõesti, sest neil pole seda tuge, mis oleks tõesti nii oluline ja tähenduslik, ja seda pole kuidagi võimalik muuta,» sõnas Rubin. «See on tunne, mida kannad endaga kaasas… Sa tead, et keegi võitleb sinu eest, kui sa ei saa enda eest võidelda.»
Osas USA haiglates on hakatud riputama üles töötajate fotosid, nii et haige teaks, et see on nende eest hoolitsev inimene maski taga.
Osa suhtlevad patsientidega haiglast teleäppide kaudu, nii et haiged saavad vähemalt mingil määral tajuda inimlikku sidet.
Kodus hakkavad inimesed pärast paari esimest paranemisnädalat proovima argirutiini taastada, end ise pesema ja sööma, ja nüüd põrkub enamik inimesi piirangutega, mida nad haiglas ei pruukinud tajuda. Inimesed võivad tunda end depressiivselt, mõistes, mida nad on haiglas olles kaotanud. Samal ajal on nad sunnitud navigeerima läbi uute probleemide rägastiku, mis sageli kestavad kuus kuud kuni aasta.
«Kui keegi on raskesti haige ja veel siis, kui vajab näiteks mehaanilist hingamisaparaati, ei naase enamik patsiente pärast selle ravi lõpetamist endisesse seisundisse,» ütles Johns Hopkinsi ülikooli meditsiinikooli kopsu- ja esmaabi meditsiiniprofessor Dale Needham.
Brydeni paranemist on peetud heaks ja tal on selle üle hea meel, sest pole kindel, kuidas oleks suutnud hakkama saada halvema stsenaariumiga. Ta kaotas 20 kilo lihasmassi. Ta pidi õppima voodist tõusmist ja kõndimisraami kasutamist, ehkki ta oli enne igal hommikul trenni teinud. Tal lubati iseseisvalt süüa, kuid kui ta seda üritas, oli alguses ka riisi täis lusikatäie suu juurde koordineerimine, selle närimine ja alla neelamine raske ülesanne.
Bryden suutis tööle naasta kuue nädala pärast, kõndides kepi abil. Kuuendaks paranemiskuuks hakkas ta end taas tundma iseendana.
«Intensiivravist või haiglast välja pääsemine on pool lahingust,» sõnas Bryden.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)