/nginx/o/2020/04/08/13046526t1h9c5a.jpg)
Ida-Tallinna keskhaigla sisehaigustekeskuse juhataja ja Covid I osakonna juht dr Alice Lill selgitab, millest sõltub Covid-19 põdemise raskus, mis tundega arstid tööle lähevad ja mis saab edasi. «Kui näeme, et haigus justkui taandub, siis ei tohi valvsust kaotada – kui piirangud jäävad kehtima, tuleb nendest kinni pidada, pigem rohkem kui vähem,» ütleb dr Lill.
/nginx/o/2020/03/29/13031609t1h8365.jpg)
Haiguse põdemise raskus sõltub sellest, millised kahjustused tekivad kopsudes. Raskematel juhtudel tekib kopsupõletiku tulemusel hingamispuudulikkus.
Nooremad inimesed on nakkuse edasikandjad. Nende sümptomid võivad olla leebemad ja väljenduda kerge külmetushaigusena. Need patsiendid tavaliselt ei satu arsti juurde.
Samas võib osa noori haigestuda raskelt. Riikide statistikale tuginedes võib nooremate haigestumine olla 30–40 protsenti kõikidest haigestunutest.
Kirjutatakse mitmest teooriast, miks osa inimesi põeb kergemini, osa raskemalt. Otsitakse võimalikke geneetilisi iseärasusi. Ameerikas tuuakse välja ka noorte ameeriklaste tervislik seisund, mis ei pruugi olla väga hea. Teame, et seal on ülekaalulisust, diabeeti, vererõhuprobleeme. Hilisemad teadusuuringud annavad meile rohkem selgust.
Lihtsalt palavikuga haige, kes tunneb end halvasti ja köhib, tunneb, et lihased valutavad, ei vaja haiglaravi.
Kui palju me saame immuunseid inimesi pärast haiguse läbipõdemist, näitab see, kui hakkame testima antikehi. Siis saame tegeliku ülevaate ühiskonnast. Antikehade kontrollimine on vajalik, seda plaanivad kõik riigid. USA plaanib selle masstestimise alusel hakata inimesi tööle lubama.
Haiglaravile kuuluvad need, kellel on raskemad sümptomid – kõrge palavik, kopsupõletik ja hingamisraskus. Lihtsalt palavikuga haige, kes tunneb end halvasti ja köhib, tunneb, et lihased valutavad, ei vaja haiglaravi. Samas – kui haigus on kestnud päevi ja toimub negatiivne pööre – tekib uuesti palavik, hingamisraskus, siis peaks kutsuma kiirabi. Tavaliselt tekib see haigestumise 7.–8. päeval, aga see pole alati nii.
Haigla patsienti ravitakse palavikualandajaga, vajadusel manustatakse veenisiseselt vedelikku. Kui on alust kahtlustada, et viiruse kahjustatud kopsus on tekkinud lisaks bakteriaalne infektsioon, alustatakse antibiootikumiraviga. Malaariaravimit Plaquenili, millest on palju räägitud, kasutame kopsupõletikuga haigetel, kellel on olemas kokkulepitud näidustus – kasutame ravijuhendeid, ravimiameti informatsiooni.
Kui haige paigutatakse hingamispuudulikkuse tõttu intensiivraviosakonda, siis tagatakse tema kopsude töö hingamisaparaadiga. Sõltuvalt situatsioonist võtame arvesse teiste riikide kogemusi viirusevastaste ja bioloogiliste ravimite kasutamisel. Intensiivravi esmane eesmärk on kõikide elutähtsate funktsioonide toetamine.
See on spekulatsioon. Arstid on tõenduspõhise meditsiini austajad – selleks, et mingit ravimit määrata, tahame näha, millised uuringud on tehtud ja kas uuringus on tõestatud ravimi kasu. C-vitamiiniga ei ole ühtegi tõestatud uuringut.
Kui inimene sööb-joob normaalselt, magab ja puhkab ning liigub õues, siis ta ei peaks vitamiine üldse võtma. Välja arvatud D-vitamiin talvel päikesevaesel ajal.
Kodustest ravimitest on eelistatuim palavikualandaja paratsetamool. Kodus peaks inimene puhkama ja jooma vedelikku ja ravima end nii nagu iga teise viirushaiguse korral. Perearsti tuleb teavitada, tema käest saab nõu küsida, olemas on infoliinid.
Koroonaviirusnakkus ei ole haigus, mida peaks salaja põdema ja varjama, vastupidi – sellest mitteteavitamisega pannakse ohtu kolleegide, lähedaste ja sõprade tervis.
Kohustuslik on järgida karantiini. Kindlasti tuleb teatada kõigile lähikontaktidele ja töökohta, kui keegi on saanud positiivse diagnoosi. Koroonaviirusnakkus ei ole haigus, mida peaks salaja põdema ja varjama, vastupidi – sellest mitteteavitamisega pannakse ohtu kolleegide, lähedaste ja sõprade tervis.
Eesmärk on praegu maksimaalselt haigeid ja nende kontaktseid isoleerida.
Nagu öeldud, võib haigus kulgeda nn tavalise viirushaiguse sümptomitega. Halvema kulu korral tekib pööre haiguse kulu teises faasis, umbes 7.–8. päeval. Kui algselt on olnud palavik, köha ja lihasvalu, siis võib tekkida uus palavikuepisood ja kui tekib hingamisraskus (inimene hingeldab, on tunne, et ei jätku õhku ja süda klopib) – siis tuleks kutsuda kiirabi.
Äge hingamispuudlikkus ja hulgiorganpuudulikkus on raske haige eluohtlikud tüsistused, ka tavalise kopsupõletiku korral. Samas koroonaviirusest tingitud kopsupõletikuga haige näitajad võivad halveneda väga kiiresti, oluline on õigel ajal haige kunstlikule ventilatsioonile panna. Haiglas olevate haigete näitajaid jälgitakse pidevalt.
Tulevikust – me ei tea praegu, mis juhtub mõne aasta pärast nende patsientidega, kes põevad läbi ulatusliku kopsupõletiku ja millised saavad olema näiteks nende kopsufunktsiooni testide tulemused. Tulevikus saab seda hinnata, praegu ei oska ennustada, liiga vähe aega on möödas. Me oleme plaaninud alustada haigete kohortuuringut nii ITKs kui regionaalhaiglas, liitub Ida-Viru keskhaigla, võimalusel oleme kutsunud liituma ka kõiki teisi haiglaid.
WHO soovitused haiglast väljakirjutamiseks on 48 tundi ilma palavikuta, vähemalt 24–48 tundi ilma köhata.
Senised uuringud on näidanud, et viirus võib olla limaskestadel testidega määratav kuni kaks nädalat pärast haigustunnuste taandumist. Soovitustes ei öelda otseselt välja, et inimene peaks olema karantiinis, aga me soovitame küll, et inimesed jääksid koju ega käiks väljas. Kindlasti anname selle soovituse haiglas ravil olnud inimestele, kelle haiguskulg on olnud pikem ja raskem.
WHO soovitused haiglast väljakirjutamiseks on 48 tundi ilma palavikuta, vähemalt 24–48 tundi ilma köhata. Haiglast välja minnes inimest ei testita – jälgime kliinilisi sümptomeid ja selline on praegu kõigi Eesti haiglate seisukoht.
Kui haigus on kergemini põetud ja inimene on olnud kaks päeva palaviku- ja köhavaba, siis võiks nädala võtta ikkagi rahulikult ja püsida kodus.
Meie ettevalmistusaeg oli väga lühike – alustasime 19. märtsil, komplekteerisime 36 tunniga osakonna ja 21. märtsil olid esimesed haiged haiglas.
See on olnud ülipingeline ettevalmistusperiood. Covid I osakond on moodustatud sise- ja kopsuarstide baasil, oleme haiglas valmis ka teise osakonna loomiseks, selles osalevad teiste erialade arstid: neuroloogid ja südamearstid.
Meil ei tekkinud probleeme inimeste leidmisega – sisearstid on harjunud raskete haigete ja infektsioonidega. Ka õendus- ja hoolduspersonali saime paika. Väga oluline on erakorralise meditsiiniosakonna töö – nemad on eesliinil ja selekteerivad haigeid.
Keegi ei tunne end hästi, kui tead, et on võimalus nakatuda ja tegelikult sa ei tea, milline haiguse kulg oleks sinul. See põhjustab inimestes stressi.
Selleks oli vaja tekitada tühi osakond – kolisime sisehaiguste keskuse patsiendid teise osakonna pinnale. Siis ehitati osakonda lüüs, mis tähendab puhast tsooni osakonda sisenedes ja sealt väljudes, sisenedes toimub lüüsis isikukaitsevahenditesse riietumine. Osakonnas tuli panna valmis isikukaitsevahendid ja õpetada välja nii arstid, õed kui ka hoolduspersonal, kuidas isikukaitsevahendeid kasutada – mis ja millisel hetkel peab seljas olema, millal ja kus võib midagi ära võtta. See on tegelikult päris keeruline ja vajab harjutamist.
/nginx/o/2020/04/08/13046559t1h1e29.jpg)
Kasutame isikukaitsevahendeid, kui meil on gripihaigeid ja teised rasked infektsioonid. Respiraatoreid oleme kasutanud, kui on olnud tuberkuloosi, muid kahtlasi juhtumeid. Aga sellises mastaabis pole isikukaitsevahendite kasutamist olnud. Peab kogu aeg mõtlema, et teeksid kõike õigesti. Esimeste patsientidega on kõik kindlasti aeganõudvam, hiljem muutub see automaatsemaks.
Kui tead, et patsient on Covid-haige, siis kõiki isikukaitsevahendeid kasutades peaksime olema suhteliselt turvatud, kuigi on selge, et meditsiinitöötajad on nakatumise suhtes riskigrupp. Keegi ei tunne end hästi, kui tead, et on võimalus nakatuda ja tegelikult sa ei tea, milline haiguse kulg oleks sinul. See põhjustab inimestes stressi. Arstid muretsevad palju ka lähedaste pärast – kodu, pere, lapsed, vanemad.
Kui teame, et meil on olemas piisav hulk korralikke kaitsevahendeid, siis see teeb kindlamaks.
Arst ei saa keelduda haigete ravimisest. Me võtame haiglas arvesse seda, kui arst elab koos eaka vanaemaga või kasvatab üksi väikeseid lapsi. See käib kõik inimliku mõistmise tasandil. Ma arvan, et nii kaua, kui on inimesi, kes on nõus haigeid ravima, nii kaua saab selliste aspektidega arvestada. Meie haiglas ei ole meeskondade moodustamisega olnud probleemi, pigem on arstid nendest väljakutsetest huvitatud.
Praegu on meil piisavalt vabu voodikohti Covid-osakonnas. Ma ei tea, mis juttu ma räägin 2–3 nädala pärast, kui võime jõuda situatsiooni, et voodikohad on hõivatud. Siis toimuvad kiired uute osakondade moodustamised, ümberpaigutamised, see plaan on kõik välja töötatud.
Ülirasked haiged on intensiivraviosakonnas, nad vajavad kunstlikku hingamist ja võivad raskematel juhtudel olla aparaatidega seotud 3–4 nädalat või rohkemgi. Kui tekivad esimesed kriisiolukorrad, kui aparaate hakkab väheks jääma, siis on stress kõigil väga-väga suur.
Kui näeme, et haigus justkui taandub, siis ei tohi valvsust kaotada – seni kui piirangud jäävad kehtima, tuleb nendest kinni pidada, pigem rohkem kui vähem.
Just. See on arstide jaoks väga keeruline. Kui lugeda, mis kolleegid kirjutavad Itaaliast või Hispaaniast, siis väga palju tõstetakse just esile, et selliste valikute tegemine on väga stressirohke. Kõiki asju ei saa juhistega üks ühele paika panna.
See tõotab tulla mitu kuud kestev probleem. Ei juhtu nii, et ühel päeval öeldakse – nüüd on kõik hästi, hakkame poes, koolis ja kohvikus käima. Ma ei usu et lapsed sellel poolaastal veel kooli lähevad. Praegu me ei tea, mis juhtub sügisel.
Vaatame, mis juhtub Hiinas, kui algkoldes on kõik taas avatud, osa Euroopa riike ja Põhjamaad plaanivad aeglaselt piiranguid leevendama hakata. Hongkongist on teada, et kui piiranguid leevendati, tekkis uus haigestumiste tõus. Peame vaatama, mida teised riigid teevad ja kuidas neil läheb ning selle järgi otsuseid tegema.
Kui näeme, et haigus justkui taandub, siis ei tohi valvsust kaotada – seni kui piirangud jäävad kehtima, tuleb nendest kinni pidada, pigem rohkem kui vähem. Varsti lähevad ilmad ilusaks, kõik tahaksid minna välja ning sõpradega kohtuda, aga seda ei tohi teha. See on meie ühine võitlus, peame kodus püsima. Ja ikka juurde see korduvalt kuuldud jutt – peske käsi, vajadusel desinfitseerige, tehke endale selgeks kuidas seda õigesti teha.
/nginx/o/2020/04/08/13046538t1h1af6.jpg)
