Urve Mardna: patsiendid on saanud liigagi targaks

Aasta arst 2011, Ida-Tallinna keskhaigla gastroenteroloog Urve Mardna koos tervishoiuametnikust abikaasa Peetriga üleeile Nõmmel kodumaja rõdul. Meditsiiniharidusega olid nii Urve Mardna äi ja ämm kui ka on tema kaks last ja nende kaasad. Foto: Mihkel Maripuu

Uuel nädalal tunnustavad kolleegid mulluse parima arsti tiitliga Urve Mardnat, kes on aidanud patsientide kõhuhädasid leevendada juba üle 40 aasta, olles seejuures oma äärmiselt tagasihoidlikul ja leebel moel väga abivalmis, mõistev ja asjatundlik.

Kuidas teist üldse arst sai ja miks just sel erialal?

Ega ma pärast keskkooli lõppu noore inimesena väga teadnud, mida õppima minna. Öeldakse, et meditsiin on kohusetundlike ja mitte eriti andekate inimeste ala. Minul erilisi kunstiandeid ei olnud.

Ega teil vist väga palju töökohti pole olnud?

Kui mina lõpetasin, oli suur kampaania täita kõik maa-arstipunktid. Kehtis väga karm sundsuunamine ja juba enne lõpueksameid tuli anda allkiri töökoha suhtes. Minu esimene töökoht oli Noarootsis, kus sain jaoskonnaarstina ka korteri, mille katus läbi jooksis.

Järgmine töökoht oli juba Tallinna nakkushaigla gastroenteroloogia osakond. Edasi läksin aspirantuuri, kus lisaks teadustööle tegelesin ka praktilise haigete ravimisega.
Kandidaadiväitekirja kaitsesin 1974. aastal sapiteede haiguste teemal.

Praegust tööd võib arvestada 1992. aastast, mil sattusin tööle diagnostikakeskusse, mis hiljem Ida-Tallinna keskhaiglaga liitus ja mille gastroenteroloogia osakonnas töötan siiani. Mul on seal väga toredad kolleegid, tänu kellele olen saanud nii kaua ja rõõmuga oma tööd teha.

Eks see aasta arsti tiitel tulegi tänu nendele, ja kindlasti ka sellisesse auväärsesse ikka jõudmise puhul. Sain ju detsembris seitsekümmend.

Kui võrrelda algusega, siis kuidas on arsti töö, haigused ja patsiendid selle ajaga muu­tunud?

Olen teinud protseduure, mis on tänaseks juba meditsiiniajalugu. Eks uuringud on läinud täpsemaks ja patsientidele mugavamaks. Suur edasiminek oli ultraheliaparaadi tulek 1985. aastal, aga nüüd on kättesaadavad juba ka kompuuter- ja muud väga täpsed uuringud.

Muutunud on see, et uuringud on kallid ja patsiendid on haiglas vähe aega, millel on nii head kui ka halvad küljed.

Haavandihaigeid ravitakse nüüd näiteks ainult ambulatoorselt. Seda võimaldavad muu hulgas ka uued efektiivsed ravimid. Samas saab inimene intensiivravi ikka nii kaua kui vaja. Ütleksin, et vahel tehakse haiglas ikka lausa imet.

Mis patsientidesse puutub, siis nemad on saanud teadlikumaks, vahel liigagi targaks ja tulevad nõudma seda, mida internetist lugenud või kusagilt kuulnud.

Paljud arstid on pahased ajakirjanike peale. Kuidas teile tundub, kas tohtritele tehakse liiga?

Vahel tehakse ikka küll. Negatiivne müüb ja seda räägitakse kümme korda edasi. Tegelikult on haige ja arst ühes paadis ning ühegi arsti soov pole oma tööd halvasti teha. Ma teen seda, mida oskan, ja nii palju, kui tingimused võimaldavad. Ja kui ma midagi ei oska, siis on mul sellest väga kahju.

Meditsiinis on väga keerulisi olukordi. Vahel ei selgu diagnoos isegi pärast lahangut. Arst ei ole kõikvõimas ja inimene on kahjuks surelik. Me ei saa kedagi nooremaks teha.

Mul on ühe patsiendi jaoks ette nähtud 20 minutit, aga mul läheb tihtilugu üle. Sellele vaatamata pole mul ukse taga istujatega kunagi konflikti tekkinud. Inimesed saavad aru, et kui mul on haige sees ja ma kusagil ringi ei jookse, siis on mul seda aega vaja.

Kui palju patsientide vaesus teie tööd häirib?

Pensionäride puhul olen seda küll märganud. Vahel, kui küsin, kuidas üks või teine ravim mõjus, olen saanud vastuseks: «Ma pole seda veel ostnud, kui tuleb pensionipäev, siis ostan.» Ja sellest on muidugi kahju.

Teil on perekonnas kõik arstid. Lisaks abikaasa Peetrile, keda kõik teavad kui kauaaegset tervishoiujuhti, on poeg Mihkel tuntud sporditraumatoloog ja ortopeed ning tütar Reet Joandi hambaarst. Tohtriametit peavad ka laste abikaasad. Kas see on mingi nakkus?

Usun, et see võib tulla kodustest hoiakutest ja suhtumisest teistesse inimestesse. Arsti peredes on väga palju sellist järjepidevust. Ütleksin, et see eriala on siiski midagi rohkemat kui lihtsalt elukutse. Peetri vanemad olid ju ka mõlemad arstid.

Mis Mihklisse puutub, siis tema tegi kooli ajal 10. klassis veidi koerust, mille tõttu otsustasime ta kasvatuslikel eesmärkidel suveks haigla traumaosakonda tööle panna, ja talle hakkas seal meeldima.

Ega meie poleks vanematena tegelikult lastele arstiametit soovitanud. Samas on see ka täitsa tore. Meil on näiteks palju ühiseid patsiente, sest üks saadab ühe ja teine teise juurde. Ja vahel saan nõu küsida.

Küsiksin ühe praktilise küsimuse ka: millal peab kõhuvaluga arsti juurde minema?

Siis, kui valu hakkab korduma ning on tugev. Tervislikud eluviisid, liikumine, äärmuste vältimine söömisel ja elus üldse aitab tervist hoida. Aga kui inimene tunneb, et tal on probleem, tuleb arsti juurde tulla.

Kommentaar

Peeter Mardna
abikaasa

Urvel on loomupärane omadus konflikte ära hoida ja vajadusel neid lahendada. See kehtib nii töö kui ka kodu kohta.

Kord olen ministeeriumi ametnikuna pidanud küll ka tema kohta tulnud kaebust lahendama. See laekus ühelt erupolkovnikult sügaval Vene ajal ja käis seltsimees Mardna kohta. Tekst oli selline: «Tema, kaabakas, ei luba mul süüa seda, mis on mulle ette nähtud.»

Asi oli selles, et Urve oli keelanud mehel haige sapipõie tõttu rasvase suitsuvorsti söömise ja viina joomise, aga tema sai neid nn Brežnevi pakikestega. Minister andis kirja mulle ja käskis kodus küsimuse ära lahendada.

Mis perekondlikku koostöösse puutub, siis ühel ajal, kui Eestis oli vaja moodustada olümpiale minekuks antidopingu komitee, oli see esialgu täielik Mardnate pereüritus, koosnedes minust, minu naisest, pojast ja tema naisest ning tütrest ja tema mehest.