Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on maailmas praegu umbes 2,1 miljardit ülekaalulist ja ligikaudu 650 miljonit rasvunud inimest. Kui aastasadu tagasi võitlesid meie esivanemad kaalutõusu ja säilitamise nimel, siis praegu on võitlus vastupidine – rasvumine tapab enam kui alatoitlus.
Inimese rasvumise määramisel kasutatakse kõige laialdasemalt kehamassiindeksit (KMI), mis näitab inimese kaalu ja pikkuse suhet. KMI 18,5–24,9 tähistab normaalkaalu, 25–29,9 ülekaalu ja üle 30 juba erinevaid rasvumisastmeid.
Rasvumine pole vaid ülesöömine. Alates 1979. aastast on see rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis kodeeritud iseseisva haigusena. Erinevates uuringutes on saadud geneetilisi neurobioloogilisi tõendeid, et rasvumine on mitme teguriga kompleksne haigus, mille puhul määravad pärilikud faktorid, kuidas reageerib organism nn toksilisele ümbruskonnale. Toksilise ümbruskonna all peetakse silmas madala hinna ja suure kaloraažiga toidu üleküllust ning väheliikuvat eluviisi ja elustiili, mille tõttu on kalorite kulutamine raskendatud.
Ülemaailmne probleem
2020. aasta rahvusvahelise ülevaate kohaselt ei ole rasvumine pelgalt Ameerika ega Lääne-Euroopa probleem. Ameerika on rasvunute osakaalu poolest maailmas alles 12. kohal. Esikümnes on hoopis paljud Polüneesia ja Vaikse ookeani saareriigid ning Lähis-Ida. On hinnatud, et rasvunute osakaal on maailmas kõige suurem Naurus, kus 61% rahvastikust on KMI-ga üle 30.
Eesti paikneb oma näitajatega Euroopa keskmiste hulgas. Viimasel kümnel aastal on täiskasvanud eestlaste rasvumisprotsent püsinud 19 ringis.
Ravi ebaefektiivsus
Nii nagu pea iga haiguse ravis, on kirurgia viimane meede. Esmalt peaks ülekaalus inimene muutma oma elustiili – pöörama tähelepanu dieedile ja kehalisele aktiivsusele. Kui see ei aita, liigutakse edasi farmakoteraapia juurde ja alles püramiidi tipus on kirurgia.