Perearst selgitab, kas C-vitamiin aitab viirusi seljatada

C-vitamiini kasutegur pole üheselt selge. Foto: Shutterstock

C-vitamiini järel lohiseb pikk slepp väidetest, mis puudutavad selle vitamiini kasutamist umbes kõikide maailma haiguste korral, kirjutab perearst Piret Rospu blogis «Sinu terve laps». Milline on selle vitamiini roll viirushaigustega võitlemisel tegelikult?

Kuna tegemist on toidulisandiga, ei rakendu nende reklaamimisele sama ranged reeglid nagu ravimitele. Vitamiine propageerivad nii käsimüügiravimeid tootvad firmad kui ka nn alternatiivmeditsiini, heaolu ja elustiilimüüjad, seega pressing vitamiinide kasutamiseks tuleb jõuliselt ja mitmest suunast.

Milleks C-vitamiin kehas vajalik on?

C-vitamiin on vesilahustuv ühend, mida on vaja naha, igemete, kapillaaride, hammaste, sidemete ja luude normaalseks töötamiseks ehk teisisõnu sidekoe normaalseks arenguks ning funktsioneerimiseks ja haavade paranemiseks. Vitamiin C on oluline veel neuromediaatorite, karnitiini, sapphapete ja steroidhormoonide sünteesis. C-vitamiin on keskne vesilahustuv antioksüdant veres ja rakkudes, samuti osaleb see ravimite biotransformatsioonis. C-vitamiini ennast ei panda ei sidekoe ega muude toodetavate ühendite sisse, vaid see osaleb erinevates protsessides kofaktorina ehk teisisõnu, seda on teatud protsesside toimimiseks abistajana vaja. Vitamiin C mõjutab immuunsüsteemi mitut aspekti.

Vitamiin C puuduse tunnusteks võivad olla kahvatud igemed, valusad liigesed, haavade ja luumurdude aeglane paranemine, siniste laikude teke kehal ja kiirenenud hingamine. Tõsistel juhtudel tekib skorbuut, mida iseloomustab lihasnõrkus, kapillaaride purunemine ja verejooksud, tursed, katkised põletikulised igemed ja hammaste väljalangemine, kergesti murduvad luud ja kõhulahtisus. Vitamiin C liigmanustamise kõrvalnähtudeks on aga seedetrakti talitlushäired (kõhulahtisus, oksendamine), neerukivide teke, kuumalained, väsimus, iiveldus.

C-vitamiini leidub laialdaselt erinevates toiduainetes, inimesele hõlpsasti kättesaadav on see näiteks mustsõstramarjades, kibuvitsamarjades, paprikas, lehtkapsas, hapukirssides, mädarõikas, petersellis, tsitruselistes jne. Vitamiin C bioaktiivsus kaob kuumutamisel, hapniku ja valguse toimel.

Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul vitamiin C defitsiiti ei esine, kuna seda leidub väga paljudes toiduainetes. Inimeste igapäevane toitumine on nii palju muutunud, et 1970ndatest 1990ndateni Läänemaailmas igapäevase toiduga saadava vitamiin C kogus neljakordistus. Puudus tekib aga kergesti alkohoolikutel, suitsetajatel ja mõnede antibiootikumide tarvitamisel. Vitamiin C imendumist pärsivad liigne alkohol, suitsetamine, palavik, aspiriin, paratsetamool (khm, käsimüügi gripiteed, teie otsa vaatan praegu), mõned antibiootikumid, söögisooda, mõned allergiaravimid ja naissuguhormoonid.

Päriselus on üks tore uuring, kus võrreldi Karjala elanikke Soomes ja Venemaal aastatel 1992–2002. Kui normaalne vitamiin C tase veres oleks 34–114 μmol/L, siis Soome pool elavatel inimestel jäi see vahemikku 27–54 μmol/L ja Venemaa pool 2,5–8 μmol/L. Peamisteks C-vitamiini allikateks mõlemal pool piiri olid puuviljad, vähem tähtsad olid köögiviljad ja marjad. Praegune Eesti elanikkond, oletaks, sarnaneb praegu rohkem Soome kui Vene elanikkonnaga ehk siis vitamiin C puudus eriti suur probleem ei ole.

Hilisemast ajast, näiteks Belgias 2010. aastal, oli elanikkonnas keskmine vitamiin C tase veres 50–60 μmol/L ringis. Austraalias aastatel 2011–2013 üle 300 kirurgiakliiniku patsiendi uurimisel leiti, et suurima vitamiin C puudusega inimesed praktiliselt puuvilju üldse ei tarvitanudki: 11 protsenti osalejatest ei söönud nädala jooksul ühtegi puuvilja.

Enne kitsamate teemade juurde siirdumist toon fookusesse veel ühe mullu avaldatud uuringu, kus leiti, et ühed ja samad vitamiinid ja mineraalid toidust saades toovad tervisele kasu ja samu vitamiine või mineraale toidulisandite näol võttes ei suudeta kasulikke mõjusid matkida. Hinnati väga «kõvasid» tulemusnäitajaid, nagu üldsuremus, südame-veresoonkonnahaigustesse suremus ja vähisuremus. Kõige sagedamini kasutatud toidulisand oligi seal uuringus just C-vitamiin. Suremust vähendada aitas mitme vitamiini ja mineraali saamine toiduga, aga täpselt samade ainete saamine toidulisanditest suremust ei mõjutanud ja mõnel puhul isegi suurendas. Selle põhjus pole väga täpselt teada, aga ilmselt mängivad rolli toidus olevad muud keerukamad ühendid, millega koos vitamiinid ja mineraalid alati läbisegi on ja seal tekkivaid koosmõjusid ei suudeta tableti või kapsliga matkida.

Vitamiin C ja ülemiste hingamisteede haigused

Oletus, et C-vitamiin võiks aidata kaitsta ülemiste hingamisteede viirushaiguste eest, on praktiliselt sama vana kui vitamiin C avastamine ise. Rohkem tähelepanu sai teooria siis, kui Nobeli preemia laureaat Linus Pauling selle kohta raamatu kirjutas. Pauling ei saanud küll Nobelit meditsiinis, vaid hoopis keemias ja uuringuid, millele ta toetus, ei saa praegusele elanikkonnale enam eriti üle kanda just nende varem mainitud toitumises toimunud muutuste tõttu.

Igatahes oli Paulingi raamatust vähemalt nii palju kasu, et korraldati platseebokontrollitud katseid. Selgus, et vitamiin C ei kaitse ülemiste hingamisteede viirushaigustesse jäämise eest ja tavalistel inimestel pole mingit põhjust «tavalise külmetuse» ennetamiseks C-vitamiini võtta. Ka suurte (1 gramm või rohkem) C-vitamiini koguste tarvitamine ei aita ülemiste hingamisteede haigustesse jäämist vähendada. Ühes rootslaste uuringus isegi leiti, et vitamiin C võib ülemiste hingamisteede haigustesse jäämist pigem suurendada. Pisut võib vitamiin C viirustesse haigestumist vähendada tugeva füüsilise koormuse korral, nagu külmas või mägedes treenijatel või maratoonaritel või armees.

Vitamiin C võib ülemiste hingamisteede viirushaiguste kestust lühendada umbes ühe päeva võrra, kuigi erinevate katsete tulemused selle osas lahknevad üsna suurelt. Näib, et tavaliste (100–200 mg) ja suurte (1000 mg ja rohkem) C-vitamiini annuste mõju haiguse lühendamisele on üpris sarnane. Ka eelmisest aastast pärit ülevaade lastel tehtud uuringutest jääb täiskasvanutega samale seisukohale: vitamiin C ei aita ülemiste hingamisteede haigustesse jäämist vähendada ja võib haiguse kestust lühendada umbes pooleteise päeva võrra.

Vitamiin C ja kopsupõletik

Tavaelanikkonna hulgas ei ole leitud, et ühegi vitamiini tarvitamine kaitseks kopsupõletiku eest. On võimalik, et kopsupõletiku ennetamiseks on C-vitamiinil roll nende inimeste hulgas, kelle risk kopsupõletikku haigestuda on suur, näiteks kehvemal järjel või viletsa toitumisega elanikkonnagrupid või suitsetajad. Sellisel puhul ei ole tõenäoliselt tegemist vitamiin C mingi ennetava kasuga, vaid hoopis asjaoluga, et sügava vitamiin C puuduse korral on vastuvõtlikkus haigustele suurenenud, skorbuudihaigete kergemini kopsupõletikku haigestumine oli ammu teada. Puuduse korrigeerimine muudab vastuvõtlikkuse kopsupõletiku suhtes tagasi normaalseks, aga vitamiin C lisamanustamine normaalsetes olukordades enam täiendavat kaitset pakkuda ei suuda.

C-vitamiinist on kasu loodetud ka kopsupõletiku ravis, kuigi jälle on uuringud üpris lahjad ja ei pruugi olla tänapäevasele tavaelanikkonnale ülekantavad. Üks Inglismaa eakatel korraldatud uuring leidis, et C-vitamiinist võib kasu olla väga raske kopsupõletiku korral, kergetel juhtudel pigem mitte; teine uuring oli Nõukogude Liidust, nii et ma suhtuksin tugeva skepsisega. Ehk siis tavainimesed ei peaks kopsupõletiku ennetamiseks C-vitamiini võtma, mõju haigestumise korral on praegu väga ähmane.

Vitamiin C intensiivravi vajavatel haigetel

Kuna on näidatud, et oksüdatiivse stressi markerid on intensiivravi vajavatel patsientidel selgelt seotud hingamisaparaadist võõrutamise raskustega, on justkui loogiline järeldada, et antioksüdantide kasutamine võiks intensiivravi vajavatel patsientidel kasulik olla – ja vitamiin C on väga tähtis antioksüdant. Uuringuid on selles vallas tehtud vähe ja nendest pole väga üheselt mõistetavaid tulemusi saadud. Vitamiin C võib lühendada intensiivravi kestust, samas selget mõju suremusele pole näidatud. Viimastel aastatel tehtud uuringutest ühes leiti, et vitamiin C vähendab organkahjustust, aga ei muuda suremust, teises seevastu, et ei vähendanud organkahjustust, aga langetas üldsuremust. Mine siis võta kinni. Igatahes on maailmas mõned uuringugrupid, kes on jätkuvalt huvitatud selle teema täpsemast uurimisest.

Koroonaviirus ja vitamiin C?

Eeltoodust lähtuvalt on arusaadav, et on tekkinud küsimused, kas C-vitamiinist võiks olla kasu ka Covid-19 ennetamises ja/või ravis.

• Ennetus: kui eeldada, et SARS-CoV-2 on sarnane teiste ülemisi hingamisteid ründavate viirustega, siis ei ole põhjust arvata, et regulaarne vitamiin C tarvitamine aitaks nakatumist ära hoida.
• Ravi: Covid-19 võib kulgeda nii ülemiste hingamisteede (kurguvalu, köha) kui alumiste hingamisteede (kopsupõletik) haaratusega. Haigustunnuste tekkimisel vitamiin C võtmisest võib, aga ei pruugi olla kasu haigussümptomite leevendamisel ja haiguse kulu lühendamisel. Samas ei saa praeguste uuringute põhjal väga selgelt järeldada, kas vitamiini võtta ainult esimesel haiguspäeval, mõnel esimesel haiguspäeval või kogu haiguse vältel. Samuti ei ole praegu selge, millist annust kasutama peaks, kas pigem tavalist (100–200 mg) või suuri annuseid (1000 mg ja rohkem).
• Intensiivravi: intensiivravi saavatel patsientidel korraldatud uuringute põhjal ei ole praegu tugevat veendumust, et vitamiin C kindlasti aitaks, samas ei tee see tõenäoliselt ka kahju. Lisaks on Covid-19 puhul kirjeldatud justkui kahte erineva kulu ja ravivajadusega hingamispuudulikkust, neist üks rohkem klassikalise (ARDS) pildiga ja teine meenutab pigem kõrgmäestikuhaigust. Kui intensiivravi mõistes vajavad need kaks erinevaid lähenemisi, siis tegelikult ka vitamiin C uuringud peaks sellega arvestama.

Seoses intensiivraviosakondade ülikiire täitumisega Hiinas, Itaalias, USAs ja mujal on meeleheitliku vahendina kasutatud kõike võimalikku ja võimatut, mis vähegi aidata võiks. Praegu on planeeritud või juba käivitatud mitu vitamiin C mõju uurivat teadustööd Hiinas, Itaalias ja USAs, nii intensiivravi vajavatel, aga ka mitte nii raskes seisundis patsientidel, nii ainsa ravina kui kombinatsioonis muude ravimite või toidulisanditega. Osa neist juba värbavad patsiente, teised alles teevad plaane.

Otsus

Juba maailma esimeseks kliiniliseks uuringuks tituleeritud katsest skorbuudiga meremeestel 1753. aastal on teada, et sidrunid ja apelsinid aitasid skorbuuti väga tõhusalt ravida. Praegu teame, et C-vitamiini on võimalik saada väga pikast loetelust erinevatest toitudest ja tänapäeval täitsa aasta ringi. Et vältida vitamiin C puudust ja sellega seonduvaid probleeme (sealhulgas kergemat vastuvõtlikkust nakkushaiguste suhtes), peaks midagi värsket iga päev suhu pistma ja nagu see soovitus on, viis peotäit puu- ja köögivilju päevas ja ideaalis veel kõik erinevat värvi. Praegusel kevadisel aastaajal on võimalik juba vitamiine saada vabalt oma aiast, gurmeekokkade soovituse järgi: nurmenukk, raudrohi, hapuoblikas, naat, piimanõges, redisepealsed, rapsiõied, jänesekapsas, hernevõrsed.

C-vitamiini purgist söömist haiguste ärahoidmise eesmärgil on küll raske põhjendatuks pidada. Suurte koguste pideval tarvitamisel imendumine pidurdub, organismi jõuab ikka enam-vähem sarnane kogus vitamiini ja üleliigne tuleb niisama uriiniga välja. Ehk siis kallid tabletid muutuvad kalliks pissiks.

Haigeks jäädes vitamiin C võtmise osas olen praeguste uuringute põhjal pigem äraootaval seisukohal. Ma ise haigestudes tõtt-öelda seda küll ei kasuta. Aga võib-olla kui suitsetaksin, siis kasutaksin ka. Ja selliste fifti-siksti tulemustega uuringute puhul on muidugi okei, et samadele andmetele otsa vaadates teevad inimesed erinevaid järeldusi.

Intensiivravis vitamiin C kasutamine vajab ja saabki rea uusi uuringuid, mis loodetavasti toovad asjasse selgust, mitte veel rohkem segadust.