Nahaarst: kui sünnimärk kiiresti muutub, peaks seda kindlasti kontrollima

Suviselt sirav päike ahvatleb õue. Miks ei tasu rutata päevitama ja kuidas end UV-kiirguse eest tõhusalt kaitsta, selgitab Põhja-Eesti regionaalhaigla nahaarst Alina Brokk.

Naha pruunimaks muutumine tähistab dr Brokki sõnul raku püüdlust kaitsta tuumas peituvat õrna DNA-d ultraviolettkiirguse kahjustuste eest. «Kui hakkame võtma päikest ehk UV-kiirgust, ei ole see rakutuuma struktuuride jaoks normaalne – hakkab rakkude DNA kahjustamine. Pigmenditilgad kogunevad tuuma ümber – melaniin ei laotu rakus võrdselt igale poole – kujuneb nagu müts DNA kaitseks. Raku jaoks on eriolukord, et ära hoida hullemat: DNA kahjustus, mutatsioon ja nahavähk. Samal ajal võtab inimene selle riski – laseb koguneda pigmendil, et saada pruunimaks,» kirjeldab dr Brokk mehhanismi päevitamise taga. 

Keda varitseb oht?

Eestis oli aastal 2000 melanoomi esmasjuhte 118, aastal 2016 oli neid 215. Peamiseks melanoomi riskiteguriks on ultraviolettkiirgus. «Igasugune päevitamine on alati kompromiss. Parim päevitamine on see, mida pole toimunud,» tõdeb Brokk. 

Arst näeb argises praktikas 30ndate eluaastate esimeses pooles olevaid inimesi, kel tuleb ära lõigata mitu nahavähki, ometi ei pruunista nad nahka suviti hommikust õhtuni päikesegrilli all. «Nad on tavalised inimesed, kel on väikesed agad – need võisid olla kaks korralikku Türgi reisi, kus päevitati kaks nädalat. Nad võivad käia suviti maasiakaid korjamas ja said nahapõletuse. Nad võivad käia aeg-ajalt solaariumis,» toob Brokk näiteid. Kuni geenid pole ülima põhjalikkusega läbi uuritud, ei tea ka öelda, kellel on eelsoodumus ning nahavähi võivad kaasa tuua ka väikesed üleastumised. 

Kui kasutada päikesekaitsefaktorit SPF 6 ja minna Türki, on nahakahjustuse risk kõrge. Kui minna Piritale, peale määritud SPF 50, on risk tunduvalt madalam. «Null on risk siis, kui üldse mitte võtta päikest. Peab aru saama, et päike pole mingi soe õhk – see on UV-kiirgus ja see põhjustab nahavähki,» selgitab dr Brokk.

Ta tõdeb, et vanasti levis ka arstide hulgas arusaamine, et peamiseks riskirühmaks on meremehed, pidevalt põllutööd tegevad inimesed, peesitajad, kes saavad päikest aastast aastasse, aga tegelikult on oht avaram. Loevad näiteks ka palmisaarepuhkused, isegi kui neid tuleb ette vaid paar korda aastas. «Kui inimene tuleb aga tagasi punase ninaga, nahk on ära põlenud, siis tegelikult vahet pole. Isegi, kui ta on kontoriinimene ega käi solaariumis, intensiivse päikesega lõunamaareiside külastajana on ta siiski riskirühmas.»

Päevitamine ei loo D-vitamiini varusid

Puhkusreisil enese päiksega laadimine on müüt – Brokk kinnitab, et organismis pole D-vitamiini akut, kuhu see aastaringselt tallele jääks. «Kui inimene on võtnud päikest 10 minutit, seljas lühikeste varrukate ja säärtega riided, on ta päevase organismile vajaliku D-vitamiini koguse kätte saanud. Üleliigne ei kogune kuskile varuna. Inimesed reisivad mõttega, et lähevad võtavad päikest ja laevad akusid, aga sellega tulevad kaasa kahjulikud kõrvaltoimed.»

Kui tekib kahtlus, et D-vitamiinist on vajaka, saab selle taset veretestiga mõõta ja saada vajadusel lisana kapsilitest. «Mõeldakse, et tehakse endale head päikest võttes, sest siis saab D-vitamiini, aga tegelikult võetakse endale sellega nahavähi risk,» märgib Brokk.

Eluea pikenedes suureneb kumulatiivne UV-kiirguse kahjustus ja suureneb tõenäosus nahavähi avaldumiseks.

Uuringutest on selgunud, et ka päikesepõletuste arv lapseeas suurendab riski saada elu jooksul nahavähk. «Arvatakse, et kõik nahakahjustused, mida saadakse kas lapsepõlves või noorena, kantakse rakutasandil kaasas – lihtsalt meie immuunsüsteem hoiab neid vaos. Kui immuunsüsteem nõrgeneb, näiteks vananedes, siis need vead tulevad välja. Selline on kõige uuem arusaam,» räägib Brokk. 

Tulevikus probleeme tuua võiv oht peitub ka solaariumites, mida just hilisteismelised sotsiaalmeediast tuntud staaride eeskujul usinamalt kasutavad. Eesti nahaarstid tegid terviseametile juba kaheksa aastat tagasi ettepaneku, et alaealistele võiks olla solaariumis päevitamine keelatud. Soomes, Austraias, Belgias, Sakasamaal on vastavad seadussätted juba vastu võetud, aga mitte veel Eestis.

Peale nahavähi ohustab nii solaariumis kui päikese käes usinalt päevitajaid ka elastoos, mis tähendab, et nahk kaotab elastsuse ja näeb välja oluliselt vanem ja kortsulisem, ning selle vastu ei aita ka kreemid.

Jälgida tuleb UV-indeksit

Mis vahe on päevitamisel ja päikese käes viibimisel?

«Väga lihtne. Kui on palav, kui higistad, otsid varjualust, siis tavaliselt on UV-indeks kõrge. Kui hakkab nii palav, et tahad riidest lahti võtta ja seda teedki – siis see on päevitamine,» selgitab Brokk.

«Päikese käes viibimist keelata ei saa – aga riskirühm, kellel on perekonnas olnud melanoom, peaksid olema päikese käes viibimisega väga ettevaatlikud ja võimalusel üldse mitte päikest võtma. Samuti heledanahalised, siniste või roheliste silmadega inimesed, punapead, kes üldse ei päevitu.» Arst soovitab jälgida telefonist UV-indeksit. Kui UV-indeks on kuni 4, võib üsna rahulikult õues olla. Kui UV-indeks kerkib juba 11 ligi, on arsti sõnul parem pigem üldse mitte õue minna. 

Päikesekaitse peaks õues viibides olema SPF 30-50 ning sisaldama laia toimespektriga kaitset nii UVA- kui UVB-kiirte vastu. Parimad on füüsikalised päikesekreemid, mis sisaldavad tsinki või titaaniumdioksiidi, ja mis moodustavad nahale otsekui kaitsekihi, millelt kiired tagasi peegelduvad. 

Tuleb aga arvestada, et higistades ja seejärel näiteks rätikule külili visates hõõrdub päikesekaitsekreem nahalt maha ja seda tuleb peale kanda korduvalt. 

«Miks mulle meeldib, kui inimene kaitseb end mehhaaniliselt riietega – kreemi kasutades võtab ta ikkagi päikest, aga kui tal on pikade varrukatega puuvillane särk, läheb ta palavaks kippudes pigem koju. Puuvillased, naturaalsed kangad pakuvad päikese eest ikkagi ka teatud kaitset.»

Lastele soovitab Brokk ultraviolettkiirguse eest kaitsvaid riideid, mida tähistatakse UPF märgisega. «Need kaitsevad kõige tundlikumat ala – dekolteed ja selga, mis saavad kõige kergemini päikesepõletuse, mida lastel kindlasti tekkida ei tohiks lasta. Alad, mida kostüüm ei kaitse, võiksid olla päikesekaitsega määritud.»

Peakate aias töötavale mehele

Meesterahvad võiksid julgemini kanda peakatet. Aiatöid tehakse ka vaatamata kiilanemisele mütsita ja tulemuseks on nahakasvajad.

Tegu ei pruugi arsti sõnutsi olla kohe melanoomiga, vaid lamerakk või basaalrakk kasvajaga. Viimased arenevad aeglaselt, aga tavaliselt kasvavad silma – või suupiirkonnas, samuti kõrvadel, mis osutuvad opereerimisel keerukateks paikkondadeks.

Meestel tekib pahaloomulist melanoomi kõige sagedamini seljapiirkonnas. «Abikaasa võiks paar korda aastas mehe üle vaadata, kasvõi saunas,» ütleb Brokk. Samuti ootavad mehed liiga kaua arsti juurde pöördumisega – seda tuleks teha aga enne, kui kahtlane moodustis juba veritseb.

Brokk lisab, et ohtlik valearusaam on ka see, et nahamoodustise lõikamine soodustab selle metastaseerumist. Kaugemale areneb see just põhjusel, et ei ravita õigeaegselt.  

Muutunud sünnimärgid

Sünnimärkide kontrolliks tuleks pöörduda nahaarsti poole, kus vaadatakse neid dermatoskoopia meetodil, mis annab parima ülevaate nende tekstuurist. Kodusel vaatlusel võiks kahtlust tekitada sünnimärgid, mis on assümeetrilised, ebakorrapärase kujuga, mitmevärvilised ja mille läbimõõt on suurem kui 6 millimeetrit. «Kui sünnimärk kiiresti muutub, peaks kindlasti pöörduma nahaarsti juurde kontrolli.» 

Sünnimärkide muutused kujus, värvis või suuruses on kõige kõnekamad viited võimalikule probleemile. Isegi, kui sünnimärk ei vasta diagnoosi kriteeriumitele, on sellega toimuvaid muutusi võimalik jälgida spetsialisti abil aja jooksul – arengud annavad parima ülevaate probleemi iseloomust.

«Meil on silmamälu. Tuleb usaldada ennast, kui tekib kahtlus, et sünnimärgiga ei ole kõik korras ja näidata seda nahaarstile,» julgustab Brokk.