Varase reumatoidartriidiga tuleks pöörata rohkem tähelepanu südame tervisele

Reumatoidartriit võib kahjustada ka laste ja noorte liigeseid. Foto: Eesti Reumaliit

Tartu Ülikooli doktoritöös leiti, et reumatoidartriidile omased kehakaalust sõltumatud südame-veresoonkonnahaiguste riskitegurite eripärad kujunevad välja juba haiguse varases järgus. Nii võib nende ainevahetuslike faktorite õigeaegne tuvastamine ja raviga mõjutamine aidata vähendada südamehaiguste tõenäosust ning enneaegset suremust.

Reumatoidartriit on põletikuline haigus, mida põeb ligi üks protsent täiskasvanutest. Tüüpiliselt on haigusest haaratud käte ja jalgade väikesed liigesed, mis on turses ja valulikud. Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna arstiteaduse doktorandi Raili Mülleri sõnul on liigesepõletik reumatoidartriidi korral vaid jäämäe tipp, sest tegelikult on haigusest haaratud kogu organism. Sealjuures tekib põletik juba palju aega enne esimesi haigusnähte.

Mülleri sõnul võimaldab tänapäevane ravi vältida liigesedeformatsioone ja raskeid liigeseväliseid nähtusid, mis olid varasemal ajal reumatoidartriidi paratamatu tagajärg. «Vaatamata ravi arengule on aga reumatoidartriiti põdevate patsientide eluiga endiselt lühem kui tervetel ning varane suremus on põhjustatud peamiselt sagedasematest ja ebatüüpilistest südame-veresoonkonnahaigustest,» tõdes doktorant.

Tüüpilised rasvumisega seotud südame-veresoonkonnahaiguste riskitegurid on kõrgvererõhktõbi, suhkurtõbi, kõrgenenud vere kolesterooli- ja triglütseriidide sisaldus ning vöökoha rasvumine. Nende koosesinemist nimetatakse metaboolseks sündroomiks. Metaboolse sündroomiga seostub lihaste ja teiste kudede vähene tundlikkus vere suhkrusisaldust reguleeriva hormooni insuliini suhtes – insuliiniresistentsus –, mis suurendab veresoonkonna kahjustuse tõenäosust veelgi.

Üks reumatoidartriidiga kaasnev nähe on kehakoostise muutus: rasvkoe osakaalu suurenemine ja lihaskoe vähenemine, ehkki kehakaal jääb stabiilseks. «See nähtus, mida nimetatakse sarkopeeniliseks rasvumiseks, suurendab südamehaiguste riski rohkem kui tavapärane rasvumine,» tõdes Müller.

Mülleri juhitud uurimistöös selgitati välja metaboolse sündroomi, insuliiniresistentsuse ning keha rasv- ja lihaskoe osakaalu muutuste kujunemist esimestel kuudel pärast reumatoidartriidi haigusnähtude teket.

Doktoritöö andmed põhinevad 92 varase reumatoidartriidiga patsiendi uurimisel, kusjuures keskmiselt oli uuringute ajaks haiguse diagnoosimisest möödunud üks kuu. Tulemusi võrreldi Eesti üldrahvastiku andmetega, kaasates kontrollrühmana perearstikeskuste nimistute patsiendid.

Uuringust nähtus, et juba reumatoidartriidi esimestel kuudel esineb patsientidel südame-veresoonkonnahaiguste suurema riskiga seotud ainevahetuslikke tegureid rohkem kui üldrahvastikul keskmiselt.

Reumatoidartiiti põdevatel patsientidel oli sagedamini kõrge vererõhk, kuid vähesed neist kasutasid vererõhku alandavaid ravimeid. Perearstikeskusest juhuslikult valitud kõrgenenud vererõhuga patsientidest said ravi enam kui pooled, reumatoidartriidihaigetest aga vaid 31 protsenti.

Südame-veresoonkonnahaiguste riski suurendavat vähest tundlikkust insuliini toimele esines varase reumatoidartriidiga haigetel ligi viis korda enam kui kontrollrühmas. «Insuliiniresistentsust oli enam meestel ja nendel, kellel olid veres kõrgemad põletikunäitajad. Leidsime, et nende muutuste teket ei saa ennustada kehamassiindeksi alusel, vaid vähenenud tundlikkus insuliini toime suhtes on seotud vähese lihasmassiga,» kirjeldas Müller.

Keha rasv- ja lihaskoelise koostise erinevust kontrollrühma liikmete näitajatest võis täheldada enamikul varase reumatoidartriidiga patsientidel, neist 42 protsendil oli madal lihaskoe mass, 68 protsendil suur rasvkoe osakaal ja 26 protsendil nii vähene lihaskude kui ka suur rasvkoe osakaal. Kõigest 16 protsendil reumatoidartriidihaigetest oli normaalne kehakoostis, samal ajal kui kontrollrühmas oli normaalse kehakoostisega uuritavaid 43 protsenti.

Lihasmassiga seotud tegurites leidsid uurijad haigete ja kontrollrühma vahel märkimisväärseid erinevusi. «Reumatoidartriidi rühmas oli lihasmassi vähesus seotud kõrgema põletikunäitajate taseme, glükokortikoidhormoonide kasutamise ja toidu vähesema valgusisaldusega. Kontrollrühmas paistsid silma traditsioonilised lihasmassi mõjutajad nagu kõrgem vanus, suitsetamine ja vähesem liikumine,» rääkis Müller.

«Võib järeldada, et varase artriidiga patsientidel tuleks tihedamini jälgida südame-veresoonkonnahaiguste riskitegureid, isegi kui nad on normaalkaalus,» ütles Müller.

Mülleri sõnul on uurimistöö tulemused olulised selleks, et hinnata reumatoidartriidihaigete südame- ja veresoonkonna kahjustuse riskiprofiili ning mõjutada seda sobiva ja õigeaegse raviga.

Raili Müller kaitseb doktoritööd «Kardiometaboolsed riskitegurid ja keha koostise muutused varase reumatoidartriidi haigetel» 15. juunil kell 14.00 veebi kaudu.

Doktoritöö juhendajad on Tartu Ülikooli reumatoloogia vanemteadur Riina Kallikorm, sisehaiguste propedeutika professor Margus Lember ja sisehaiguste vanemteadur Kaja Põlluste.