Doktor Viigimaa räägib, mis viitab südame-veresoonkonnas tekkivale probleemile

PM Tervis
Copy
Margus Viigimaa ütleb, et talvel peab olema korralik riietus, et vältida krõbedast külmast tekkida võivaid spasme, mis võivad olla südamehaigetele ohtlikud.
Margus Viigimaa ütleb, et talvel peab olema korralik riietus, et vältida krõbedast külmast tekkida võivaid spasme, mis võivad olla südamehaigetele ohtlikud. Foto: TOOMAS TATAR/PM/SCANPIX BALTICS

Kardioloog professor Margus Viigimaa ütleb, et kui mehel on tekkinud erektiilne düsfunktsioon ehk erektsioonihäire, siis tõenäoliselt võib olla tal ka südame-veresoonkonnaprobleem.

Arsti sõnul on eriti tundlik grupp 40–50-aastased mehed – kui selles vanuses mehel tekib erektsioonihäire, siis tuleb kindlasti uurida, kas tal on muutusi koronaararterites, vahendab Med24.

«Erektiilsel düsfunktsioonil ja südame-veresoonakonnahaigustel on ühised riskitegurid ja patofüsioloogilised mehhanismid,» märgib dr Viigimaa. Kõige sagedasemad ühised riskifaktorid on ta sõnul hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi ja diabeet, aga samuti rasva ainevahetuse häire düslipideemia, ülekaalulisus, eriti rasvumine (kehamassi indeks üle 30), lisaks suitsetamine.

«Seega, need tegurid, mis tekitavad endoteeli raku kahjustusi ehk endoteeli düsfunktsiooni, tekitavad ka erektiilset düsfunktsiooni, vasokonstriktsiooni, tromboosi, ateroskleroosi. Kuna kõik need haigused kuuluvad nii-öelda ühte perekonda, on nad seetõttu järjest rohkem muutunud erektiilse düsfunktsiooni markeriks, eriti just noorematel, alla 50-aastastel meestel. Kui sellises vanuses mehel tekib erektiilne düsfunktsioon, siis võib see suure tõenäosusega olla tekkinud ateroskleroosi alusel,» selgitab Viigimaa.

Terapeutiline aken, kus aterosklerootiline haigus süveneb, on kolm kuni viis aastat, ja aterosklerootilise haiguse süvenemine võib lõpuks viia ajuinsuldi ja eriti südameinfarkti tekkeni. Ateroskleroos võib aga arsti sõnul väiksemates arterites avalduda varem – peenisearterite läbimõõt on 1–2 mm, südameartertitel 3–4 mm.

Erektsioonihäire tagamaid tuleb uurida arsti juures.

Täismahus artikkel ilmus ajakirjas Perearst.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles