Dementsusega lähedane õpetab elu sügavamalt nägema

Intellektipuudega inimestel on mitu täiendavat riskifaktorit haigestumiseks ja haiguse raskeks kuluks. Foto: Shutterstock

Kui inimese mäluriiul jääb tühjaks, on tema emotsioonid ikka alles, ütles Chris Ellermaa Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

«Tõsine kurbusehetk saabus siis, kui ema mind enam ära ei tundnud,» rääkis Ellermaa haiguse süvenemisest. «Aga sama inimene, kellega koos käisime pika tee, on tegelikult tema sees alles.» Lähimälu kaob dementsushaigusega varem, kuid ka siis saab veel tükk aega pakkuda oma lähedasele häid emotsioone. «Näiteks ühiselt vanu pilte vaadata või midagi koos teha, mis vanasti rõõmu tõi.»

Lühimälu järk-järguline kaotus jääb kõrvalseisjatel pikalt märkamata, sest inimene oskab unustamist kompenseerida. Kõigepealt kaovad peast nimed ja kohad, asemele tulevad «see» ja «siin» või viiakse jutt teisele teemale. «Kui küsisin emalt, et mis ta täna tegi, sain vastuseks, et ma ise ka talle oma käikudest ei räägi,» sõnas Ellermaa. Inimene võib hakata maailma tunnetama vaenulikuna, sest arusaamine ümbrusest hägustub, kui sündmused ei püsi meeles.

«Viimane signaal, et midagi tõsist on peakeses lahti, jõudis meile kohale neli aastat tagasi, kui ema parkis auto nii, et ei leidnud seda üles, aga hiljem veenis politseid, et tema oma masinat sinna ei jätnud,» meenutas Ellermaa. Inimesel puudub tihti haiguskriitilisus, sestap võib diagnoosini jõudmine aega võtta.

Haigus areneb edasi ja ühel hetkel vajavad dementsussündroomiga inimesed paratamatult teiste abi, sest unustatakse süüa või ei leita üles oma voodit. Mida tunnevad siis lähedased?

Ellermaa sõnul oli tal alguses tunne, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. «Keeruline oli aru saada, kust vajalikku abi otsida.» Esmalt prooviti päevahoidu. «Koduõendusest tuli loobuda, sest ema ühtegi võõrast inimest tuppa ei lasknud.» Laste juures ta ei kohanenud ja püüdis öösiti pidevalt põgeneda. «Käisime siis vennaga vaheldumisi kolm korda päevas ema juures kodus teda vaatamas ja söötmas. Mingil hetkel ei piisanud ka enam sellest.»

Nüüd elab patsient hooldekodus, kuid lapsed soovivad endiselt ema käekäiguga kursis olla. Koroonakriisis kehtestatud külastuskeeld tegi selle Ellermaale võimatuks. «Pereliikmetega suhtlemiseks võiks kokku leppida iganädalase kindla aja ja töötaja, kelle käest saaks lähedase kohta teavet. Samuti võiks kasutusele võtta digitaalseid lahendusi, analoogselt e-koolile, mis võimaldavad juurdepääsu «patsiendi päevaraamatule», kust saab ise vaadata, kuidas lähedasel söömise või magamisega läheb, ja kuhu võiks liita tänapäevased suhtlusplatvormid, et teha videokõnesid.»

Kõige olulisem on Ellermaa arvates suhtlemisvalmidus. «Avatud ja pidev suhtlus aitab ära hoida nii mõnegi arusaamatuse lähedaste ja hooldekodu personali vahel, sest teadmatus on suur ärevuse tekitaja, mis paneb kahtlustama ja süüdistama.»