/nginx/o/2020/06/16/13154781t1h2d19.jpg)
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas valmis endometrioosile ning kehavälise viljastamise tulemuslikkusega seotud biomarkerite otsingutele keskenduv doktoritöö. Endometrioos on haigus, mille puhul osa emakat vooderdavast limaskesta rakkudest levib sellest väljapoole. Selle sümptomiteks on valu ja viljatus. Uurimistöös pakutakse välja edasised sammud endometrioosi haiguskulu mõjutamiseks ja kehavälise viljastamise tõhustamiseks.
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna doktorant Sergo Kasvandik kirjeldas oma doktoritöös «Inimese endomeetriumi normaalne ja patoloogiline profiil proteoomika vaatevinklist», et DNA- ja RNA-põhiste meetodite kasutamine on mõjutanud reproduktiivmeditsiini arengut märkimisväärselt, suurendades arusaamist haiguste pärilikest tagamaadest ja tuues kliinilisse praktikasse uusi diagnostilisi meetodeid.
«Geenide peamine funktsionaalne väljund on aga valgud ning nende uurimine on ainus viis saada haiguslikest protsessidest vahetu ja detailsem pilt, seda enam, et esmase geeniekspressiooni seos valkude tasemega rakkudes, kudedes ja kehavedelikes on tihtilugu piiratud,» kirjeldas Kasvandik.
Massispektromeetria on analüütilise keemia meetod, millega määratakse aineosakeste massi ja laengu suhet. Sellel põhineb omakorda proteoomika ehk teadusharu, mis võimaldab suure tundlikkusega määrata bioloogilisest materjalist (st nii kudedest rakkudest kui ka kehavedelikest) valgulist koostist ehk proteoomi.
«Minu uurimistöö eesmärk oligi rakendada nüüdisaegseid massispektromeetriapõhiseid proteoomikameetodeid, et leida täpsemaid vastuseid naiste reproduktiivtervisega seotud probleemide molekulaarsete mehhanismide selgitamiseks ja pakkuda diagnostikaks uusi markerikandidaate,» ütles Kasvandik.
Endometrioos
Endometrioosi tekkepõhjused on reproduktiivmeditsiinis jätkuvalt huvipakkuv teema. Endometrioos on günekoloogiline haigus, mille all kannatab 5–10 protsenti viljakas eas naistest. Sellega kaasneb emakaõõne limaskesta ehk endomeetriumi rakkude levik ja ellujäämine väljaspool emakat.
Haigusega kaasnevad sageli krooniline valu, viljatus ja meeleoluhäired, mis halvendavad märkimisväärselt patsientide elukvaliteeti. Endometrioosi täpne diagnoos määratakse laparoskoopilise operatsiooniga, millega kaasnevad aga kirurgilisest protseduurist lähtuvad ohud ja suur kulu tervishoiusektorile.
Kuna endometrioosi sümptomid kattuvad mitme muu haigusega ja siiani puuduvad diagnostikaks mitteinvasiivsed biomarkerid, võib diagnoosini jõudmine aega võtta aastaid pärast esimeste kaebuste tekkimist. Seetõttu võib endometrioosi kolderakkude ja patsientide vereproteoomide uurimine anda uusi vihjeid haiguse patogeneesi kohta ning pakkuda uusi võimalikke biomarkereid endometrioosi diagnoosimiseks.
Kasvandiku doktoritööst selgus, et endometrioosi korral on haiguskolde rakkudes toimunud mitmeid muutusi, mis sarnanevad vähi- ja tüvirakkudes kirjeldatud ainevahetuslike kohastumustega. «Meie tulemused näitavad, et endometrioosikolde rakud kasutavad sõltumata hapniku olemasolust suuremal määral anaeroobset ainevahetust. Samuti on kolderakkudes muutunud valkude avaldumine, mis on seotud rakkude levimise ja ellujäämisega,» kirjeldas Kasvandik, lisades, et pakub küll uurimistöös välja potentsiaalseid sihtmärkvalke haiguskulu mõjutamiseks, kuid edaspidi on vaja teha uuringuid suurema valimiga.
Kehaväline viljastamine
Kehaväline viljastamine (IVF) on üha sagedamini tehtav protseduur, eelkõige aina hilisemasse ikka nihkunud pereplaneerimise tõttu. Meditsiinilise protseduurina on see aga vähese efektiivsusega, kuna ainult ligikaudu 30 protsenti selle läbinud naistest rasestub.
«Üks sagedane põhjus on siiratud embrüote ebaõnnestunud implantatsioon, mis osal naistel osutub korduvaks ja otseselt mitteseletatavaks probleemiks. Seetõttu arvatakse, et neil IVF-i läbinud patsientidel võib esineda endomeetriumi retseptiivsuse või loomuliku arengu häireid,» kirjeldas Kasvandik.
Emakaõõne sekreedist retseptiivsusega seotud valguliste mustrite määramine võimaldaks tõhusamalt tuvastada, millal on õige aeg konkreetsele patsiendile embrüot siirata või kas protseduur on üldse edukalt teostatav. «Selline lähenemine vähendaks aja- ja materiaalset kulu, mis korduvalt ebaõnnestuvate protseduuridega paratamatult kaasneb,» arutles Kasvandik.
Nii uuris Kasvandik emakaõõne sekreedi valke, et tuvastada biomarkereid kehavälise viljastamise optimeerimiseks. «Selle töö tulemusena leidsime, et emakaõõne sekreet sisaldab valke, mida on võimalik rakendada embrüo siirdamise täpsemaks ajastamiseks. Samuti viitavad meie tulemused, et naistel, kellel on IVF korduvalt ebaõnnestunud, esineb häireid emaka limaskesta vastuvõtlikkuses embrüotele ehk retseptiivsuses,» kirjeldas Kasvandik, lisades, et leitud valguliste biomarkerite paneeli on võimalik arendada diagnostiliseks testiks, mis suurendaks IVF-i tõhusust ja aitaks paremini tuvastada retseptiivsushäirega naisi.
Sergo Kasvandik kaitseb doktoritööd «Inimese endomeetriumi normaalne ja patoloogiline profiil proteoomika vaatevinklist» 16. juunil kell 15. Doktoritöö juhendajad on Tartu Ülikooli reproduktiivmeditsiini professor Andres Salumets, geneetika vanemteadur Maire Peters ja Icosagen Cell Factory OÜ kliendisuhete ja müügijuht Lauri Peil. Kaitsmist on võimalik vaadata videosilla vahendusel.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)