AIS-il on kolm erinevat tüüpi: (A) häire on somatosensoorne või sensoorne, (B) häiritud on nägemistaju, (C) segu A-st ja B-st. A-tüübi puhul võivad inimesed tajuda, et nende kehaosad muudavad suurust. B-tüübi puhul on ümbritsev keskkond visuaalselt moonutatud: objektid tunduvad tegelikkusest väiksemad või suuremad, objektide omadused (kõrgus, laius) tunduvad ebatäpsena, objektid näivad asuvat liiga lähedal või tegelikkusest kaugemal. C-tüübi puhul võib inimene tajuda nii enda keha kui ka teiste inimeste ja asjade kuju muutuvana. B-tüüpi esineb rohkem noortel ja C-tüüpi täiskasvanutel. Sümptomid sõltuvad tüübist ja inimesest. Lisaks võivad esineda palavik, migreen ja ainult osa ajust mõjutavad epilepsiahood.
Levinuimateks AIS-i põhjusteks näivad olevat migreenid ja Epstein-Barri viirusnakkus. Teised põhjused võivad olla A-gripiviirus, mükoplasma, tuulerõuged, neuroborellioos, sarlakid ja tonsillofarüngiit, ajukahjustused, ravimid, psüühikahäired, epilepsia ja insult. Ka ajukasvajad ja peatraumad võivad ajutiselt AIS-i põhjustada.
Ravi sõltub haiguse põhjusest. Migreeniga inimestel soovitatakse seda leevendada toitumise ja ennetavate ravimitega. Epilepsia korral antakse epilepsiaravimit ning nakkushaigustega patsientidele viirusevastaseid aineid.
Hetkel puuduvad AIS-i diagnoosimiseks ametlikud kriteeriumid ning sümptomite ulatus on üsna lai. Arst püüab diagnoosides sümptomid patsiendile mugaval viisil üle vaadata, otsida nende põhjuseid ja omavahelisi seoseid. Patsiendiga tehakse vaimse tervise hindamiseks neuroloogiline või psühhiaatriline konsultatsioon, võetakse vereanalüüsid, vaadatakse aju magnetresonantstomograafia ja/või elektroentsefalograafia abil või tehakse täiendavaid uuringuid.