Tänapäevane päevitamistrend sai alguse kuulsa moedisaineri päikesepõletusest

Prantsuse moedisainer Gabrielle (Coco) Chanel (1883-1971) 1928. aastal oma auto juures. Foto: Rights Managed/ Illustrated London News Ltd/Mar

Päevitamise populaarsus on ajaloos palju kõikunud paanilisest enesekatmisest ülepruunistumiseni. Ihaldusväärse nahavärvi saavutamine on aga sageli rohkem lähtunud «ilu nõuab ohvreid» põhimõttest ja luksuslikuks peetavast kui sellest, mis tegelikult tervislik on. Näiteks tänapäevane päevitamine sai hoogu Coco Chaneli puhkusereisil saadud päikesepõletusest.

Enne 1913. aastat seostati päevitunud nahka õues töötava alamklassiga. Naised katsid end kuidas vaid jaksaksid: kasutasid päikesevarje ning isegi pliist ja arseenist valmistatud kosmeetikat naha valgendamiseks. Viimastel olid muidugi kurvad tagajärjed.

1903. aastal sai Niels Finsen valgusteraapia eest Nobeli preemia. Leiti, et D-vitamiinipuudus on rahhiidi põhjustaja ning päikesevalgus võimaldab D-vitamiini toota. Seega kasutati päikesevalgust mitmete haiguste ravina. 1913. aastal räägiti päikesevannide võtmisest kui puhkajate ihaldusväärsest tegevusest.