Teadur õpetab, kuhu varjuda äikese eest

Kui kõndida alal, kus puuduvad kõrged puud ja taimed, suureneb oluliselt tõenäosus, et äikesetormi korral valib pikselöök endale piksevardaks just üksiku inimese lagendikul Foto: Shutterstock

Äike läheneb, aga kodu on veel kaugel. Kuidas tegutseda siis, kui müristamine ja välgunoolte sähvatused on peaaegu samaaegsed ning siseruumidesse varjumine ei ole võimalik? Lugejate küsimustele vastab Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi vanemlektor Paul Taklaja. 

Kumb valik on äikesetormi kätte jäädes tervislikum – kas varjuda puu alla või jätkata vihmas kõndimist metalltipulise vihmavarju all?

Mõlemad tegevused võivad kujutada endast ohtu – kõik sõltub ennekõike taustsüsteemist. Kui kõndida metsas, kus on palju inimesest kõrgemale ulatuvaid puid, siis saab seal äikesetormi ajal käia vihmavarjuga või ilma. Varju olemasolu ei tohiks üldjuhul mõjutada otsest pikselöögiga pihtasaamise tõenäosust. Suuremaks ohuks on siis enamasti tuulesurvest murduvad oksad ja puud.

Kui kõndida äikesetormi ajal alal, kus on mõni üksik kõrge puu, siis suureneb oluliselt tõenäosus, et äike lööb mõnda sellisesse üksikusse kõrgesse puusse. Seega, välgulöögi ohu mõttes võib lagendikul üksiku kõrge puu all seismine kujutada endast suuremat ohtu kui puuderohkes metsas või pargis liikumine.

Kui kõndida kohas, kus puuduvad kõrged puud ja taimed, võib eeldada, et äikesetormi korral valib pikselöök endale piksevardaks just üksiku inimese lagendikul.

Kas merel olles on ühtviisi ohtlikud paadiga vee peal ja ujudes vees olemine?

Kõik oleneb jällegi taustsüsteemist. Suure lainetusega on igal juhul ohutum olla paadis või laevas kui vees, kus on suur uppumise oht. Oluline on ka vee temperatuur – ekstreemsetes oludes vees olijat varitseb alajahtumise oht. Mõistlikum on olla kuivas ja soojas paadis või laevas.

Merel olev paat või laev kujutab endast muu ümbrusega võrreldes üksikut kõrget objekti. Sellest tulenevalt suureneb välgutabamuse saamise oht. Mida kõrgem ja suurem on veesõiduk, seda suurem on tõenäosus, et äikesetormi korral tabab seda pikselöök.

Ohu suurus oleneb ka paadi tüübist (kas on avatud või kinnine tekk, purje- või mootorpaat) ja ehitusmaterjalist (nt metall, puit, plast). Kinnise tekiga paat või laev on üldjuhul ohutum kui lahtise tekiga veesõiduk. Elektrit juhtivast materjalist koostatud või elektrit juhtiva materjaliga (nt metalliga) kaetud  sõiduki korral ei kujuta keret tabanud välgu otsene tabamus üldjuhul suurt ohtu, kuna nn välguelekter liigub mööda metallist laevakeret vette. Veesõiduki siseruumides olevad inimesed on välgulöögi eest kaitstult nn Faraday puuris (s.o elektrit juhtivast materjalist kinnine kest, mis toimib elektrilise varjena).  

Keda tabab äikesenool esimesena – kas inimest, kellel on taskus iPhone või nuppudega telefon?

Äikesenool ei tea, mis tüüpi telefon kellelgi taskus on. Äikeselöök on oma olemuselt juhuslik – seda juhust ei tohiks mõjutada telefoni mudel ega tootjafirma.

Kas äikese ajal väljas olles mõjutab välgu ligitõmbavust kaasas- ja kasutuses oleva telefoni või sülearvuti internetikiirus?

Ei mõjuta.

Kas kirurgilise metalli sisaldus kehas (nt titaanpõlved, proteesid) suurendab välgutabamuse tõenäosust ja kas läheduses löönud välk võib mõjutada elektrooniliste implantaatide (nt kunstsüda) tööd?

Tallinna Tehnikaülikool ei ole selliseid katseid teinud. Küll aga võib eeldada, et kirurgilise metalli sisaldus kehas mõjutab pikselöögiga pihta saamise tõenäosust märksa vähem kui see, milline on äikesetormi ajal inimese asukoht.

Välk võib mõjutada läheduses olevaid elektriseadmeid, samuti ka elektroonilisi implantaate. Küll aga võib eeldada, et nimetatud implantaadid on projekteeritud taluma teatava tugevusega välgulöökidest põhjustatud elektromagnetvälju ning jätkavad talitlust ka läheduses toimuvate välgulöökide korral. Kahjuks ei saa anda 100% talitlus­garantiid ühelegi inimese poolt valmistatud seadmele – mingi võimalus tõrkeks või rikkeks jääb alati. 

Lugu ilmus esimest korda eelmisel suvel.

Paul Taklaja (pildil paremalt esimene) koos kolleegidega Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi kõrgepingelaboris Foto: Erakogu