/nginx/o/2020/06/14/13152400t1he58b.jpg)
Vaimse tervise probleeme kogeb elu jooksul iga teine inimene ning aastas viiendik inimestest vähemalt korra. Pooled häiretest avalduvad enne 15. eluaastat, 75 protsenti enne 24. eluaastat. «Tegemist on valdkonnaga, kus on väga palju võimalik ära teha ennetustööga,» ütles sotsiaalminister Tanel Kiik kolmapäeval vaimse tervise rohelise raamatu esitlusel.
Vaimse tervise otsesed ja kaudsed kulud on 2,8 protsenti Eesti SKP-st (600 miljonit eurot). Alaealistest kannatab vaimse tervise häirete all 10-12 protsenti. 2019. aastal diagnoosisid psühhiaatrid 23 600 uut ambulatoorset psühhiaatrilist haigusjuhtu, millest suure osa moodustasid stress, depressioon, ärevus, unehäired, lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired. Kokku konsulteeriti 2019. aastal 94 603 inimest, kellest ligi 10 protsenti moodustasid 0-14-aastased lapsed. Koroonaviirusega seonduvalt kasvas ka vaimse tervise muredega inimeste arv.
«Ravikulude kasvu ei saa ilmtingimata pidada halvaks. Ravile saamine on ilmselgelt vajalik ja positiivne ning seega on ka arusaadav, et kulud kasvavad,» ütles sotsiaalminister Tanel Kiik, «Kui tahame seda tõusutrendi aga mõistlikuna hoida, tuleb panustada ennetusse, varajasse sekkumisse. Suur osa neist probleemidest on ravitavad ja ennetatavad.»
Rohelise raamatu valmimine on Eesti jaoks samm edasi
Peagi läheb kooskõlastusringile Roheline raamat, mõttepaber, mis kirjeldab praegust vaimse tervise olukorda, sisaldab tulevikuküsimusi valdkonna arendamiseks, rõhutab vaimse tervise senisest suuremat väärtustamist, elukaareülest ja tõenduspõhist lähenemist. Dokument valmis koostöös valdkonna spetsialistide ja praktikutega. Eesti on üks väheseid Euroopa riike, millel ei ole hetkel riiklikku vaimse tervise raamdokumenti.
«Rohelise raamatu valmimine on väga oluline samm edasi käsitlemaks terviklikult vaimse tervise küsimusi ja muresid. Ma ei väsi kordamast, et tervisemuresid ei saa kunagi lahendada tervisevaldkond üksinda nii, et ülejäänud inimesed ja riik vaatab kõrvalt,» ütles sotsiaalminister, «Riik lähtub positiivse vaimse tervise edendamisest, enesehoidmisest, kogukonnateenuste arendamisest, tervishoiuteenuste ja psühhiaatrilise abi kättesaadavuse parandamisest.»
Et inimesed julgeks abi otsida, peab lõppema vaimse tervise häbimärgistamine
«Kriisi ajal nägime, et palju inimesed kogesid tavapärasemast rohkem stressi. Hästi tähtis oli, et inimestel oleksid esmased oskused, teadmised ja harjumused enda hoidmiseks. Ka lähiajal ja edaspidi võiks enda hoidmise oskused, harjumused ja vaimse tervise hügieen saada sama tavaliseks nagu kätepesugi,» ütles MTÜ Peaasjad juht Anna-Kaisa Oidermaa.
Oidermaa sõnul pöördutakse esmalt oma muredega oma lähedaste poole, mistõttu on tähtis oskus olla üksteise suhtes tähelepanelik, olla toeks ja hoida teistega lähedasi suhteid: «Kogukonna tasandil saab palju ära teha tervise edendamise, tugigruppide, kogemusekspertide ja soovituste toel.» Rõhku tuleb panna tõenduspõhiste lahenduste kasutamisele, arusaadavas keeles usaldusväärse teabe kättesaadavusele.
Oidermaa leiab, et vaimse tervise murede häbimärgistamine peab lõppema, sest raskuste häbenemine ja varjamine teeb inimesi haigemaks. «Näeme hoiakuid, et vaimse tervise häiretes on inimesed süüdi, need on nõrkus ja rumalus. Nii on ju selge, et inimesed ei tegele naljalt oma vaimse tervise hoidmisega ja ei otsi õigel ajal abi, kui on oht silt otsaette saada.» Õppe-, töö- ja elukeskkonda planeerides tuleks Oidermaa sõnul samuti lähtuda vaimse tervise toetamisest mõeldes ümbrusele, suhtlusele ja suhtlemisprobleemidega tegelemisele.
Inimesed kogevad sageli vaimset hingevalu füüsilisest vähem talutavana
Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige, dr Karmen Joller võrdleb psühholoogi, perearsti, ja psühhiaatri rolle vastavalt suitsuanduri, tulekustuti ja tuletõrjujaga. «Kohtan vaimse tervise probleemidega inimesi oma perearstipraksises iga päev,» rääkis dr Joller, kelle sõnul kirjeldavad inimesed oma probleeme tavaliselt kurbuse, mure ja pingena. Vaimset pinget ja hingevalu kirjeldatakse raskemini talutavana kui füüsilist valu. Sageli ei oska inimesed selgitada, miks nad end nii tunnevad, kui kõik on näiliselt hästi. «Vaimse tervise murede tekitatavat kurbust ei saagi mõõta,» ütles dr Joller.
Psühhiaatrite juurde saamiseks võiks olla vajalik saatekiri, et nende abi kättesaadavust parandada
Kui murega enam hakkama ei saa, tuleks dr Jolleri sõnul alustada perearstist, -õest või psühholoogist: «Julgustan inimesi veelgi enam pöörduma pereõdede ja perearstide poole. Tihtipeale tahavad inimesed minna otse psühhiaatri juurde. Vahel tullakse meilt küsima psühhiaatri saatekirja, mis hetkel vajalik ei ole. Minu arvates peaks olema ka psühhiaatri juurde saamiseks vajalik saatekiri, seda mitte kättesaadavuse piiramiseks, vaid vastupidi, psühhiaatrite kättesaadavuse parandamiseks inimestele, kes ei oska endaga muudmoodi toime tulla. Kui ma praegu soovitan inimesel psühhiaatri juurde aja kinni panna, ootab ta sellega päris kindlasti mitu kuud.»
«Kui ennetamisega ei tegeleta, tahavad kõik tulla otse psühhiaatri juurde. Kõik ei pea aga eriarsti juurde tulema,» ütles Eesti Psühhiaatrite Seltsi juht dr Anne Kleinberg, «Otse erinevate probleemidega eriarsti poole pöördumine on meeletu ressursside raiskamine.» Dr Kleinbergi sõnul peaks ambulatoorne ravi olema kättesaadav kohe inimese elukoha lähistel ning kättesaadav peab olema kogu meeskond: vaimse tervise õde, kliiniline psühholoog, eriarst, sotsiaaltöötaja. Neid inimesi on vaja ka kõvasti juurde koolitada.
/nginx/o/2019/07/04/12324442t1ha19d.jpg)