Tartu Ülikooli magistritöö: pärast puusaliigese vahetust sõltub kodune toimetulek haiglas õpitust

Patsient Tiiu Varik 2004. aastal Pärnu haiglas puusaliigese operatsioonist taastumas ning doktor Aldin Talving. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Pärast puusaliigese endoproteesimist tuleb patsientidel omandada rohkelt uusi teadmisi ja oskusi. Operatsiooniga kaasnevad muutused ei ole ainult füüsilised, vaid põhjustavad ka vastuolulisi tundeid. Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööst nähtus, et kodus toimetulekuks vajavad patsiendid haiglas individuaalsemat lähenemist.

Puusaliigese vahetus on kõige tavalisem viis, kuidas vähendada osteoartriidi tekitatud vaevusi, näiteks valu ja liigese liikuvuse piiratust. Eestis ja mujal maailmas sageneb puusaliigese endoproteesimine aasta-aastalt, mistõttu on oluline selle patsiendirühma kogemusi uurida. Tartu Ülikooli õendusteaduse õppekaval magistritöö kaitsnud Jaanika Hain vaatles 15 patsienti nende kodusel toimetulekul pärast puusaliigese endoproteesimist.

Ettevalmistus haiglas

Patsientide sõnul said nad haiglast kaasa teadmisi taastusperioodi olemuse ja selle ajalise kestuse kohta. Paljud teadmised ja oskused puudutasid erinevaid abivahendeid, nende hankimist ja õiget kasutamist. «Õpitakse õiget kõnnimustrit, kasutades kõrget rulaatorit ja/või küünarkarke, proovitakse karkudega treppidel liikuda ning kasutada igapäevaelu lihtsustamiseks mõeldud abivahendeid, näiteks haaratsit ja soki jalgatõmbajat,» loetles Hain.

Teadmisi saadi ka tüsistuste vältimise ja asendravi kohta. Viimase abil õpitakse õiges asendis magama või lamama, samuti seda, milline on õige kehahoiak ja istumisasend.

Kodune toimetulek

Uurimistööst selgus mitu tegurit, mis raskendasid patsiendi kodust toimetulekut. Oli patsiente, kelle sõnul ei saanud nad tervishoiutöötajatelt piisavalt õpetusi iseseisvaks toimetulekuks. Neile tekitas muret näiteks igapäevatoimetuste tegemine karkudel, sest haiglas õpetati neid küll karke kasutama, aga palju vähem karkudel argitoimetusi tegema. «Lisaks ei teadnud nad, millal lõpevad füüsilise koormuse piirangud, kuidas kodus haava hooldada ja mil viisil valmistada enne haiglast tulekut ette kodune keskkond,» tõdes Hain.

Toimetulekut raskendasid ka liikumisele seatud piirangud, kodune keskkond ja tugivõrgustiku puudumine. «Lihtsam oli toime tulla siis, kui saadi piisavat õpetust nii enne haiglasse minekut kui ka seal olles. Samuti muutis varasem enda või lähedase inimese sarnane kogemus toimetuleku lihtsamaks,» kirjeldas uuringu autor, lisades, et oluline roll oli ka patsiendi isikuomadustel.

Emotsionaalne pool

Uurimistöö järgi olid patsientide tunded pärast puusaliigese endoproteesimist seotud hirmu ja ärevusega. Hirmu põhjustasid näiteks mõtted võimalikest vigastustest ja tüsistustest. Ebakindlust tekitas aga tulevik, mis hõlmab taastumist, kojuminekut, iseseisvuse kaotamist ja tugivõrgustiku puudumist. Muret tunti ka seepärast, et ei suudeta iseseisvalt toime tulla ja jäädakse sõltuvusse kõrvalisest abist.

«Patsientide rahulolu aga suurenes, kui nad tundsid, et nende liikumisvõime paraneb ja valu väheneb,» rääkis Hain teguritest, mis aitasid kaasa patsientide positiivsetele emotsioonidele.

Magistritöö «Toimetulek kodus pärast puusaliigese endoproteesimist – patsientide kogemused» juhendaja on Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õendusteaduse assistent Merle Seera.