Rootsi peaepidemioloog Anders Tegnell on selgitanud riigi suurt koroonahukkunute arvu tõsiasjaga, et esiteks on Stockholm palju suurem linn kui Helsingi ja Oslo ning teiseks on Stockholmis migranttöölisi märgatavalt rohkem kui Soomes ja Norras. Seetõttu oleks Rootsi statistikat mõttekam võrrelda mitte Skandinaaviamaade, vaid pigem Kesk-Euroopa tihedalt asustatud riikidega.
Lisaks tõi Lutsar välja, et aastaid on olnud probleeme seoses migranttööliste lepingute ja töötingimustega. «Kui inimesel on leping, mille kohaselt ta saab palka ainult selle aja eest, millal ta tööl on, siis on väga raske endale lubada koju jäämist. Seda enam, kui pool palka on vaja kodustele saata.»
Näitena tõi professor välja tõiga, et rikastes naftariikides, nagu Katar ja Saudi-Araabia, on haigestunute seas valdavalt migranttöölised. Singapur, kus on üldiselt väga hästi hakkama saadud haiguspuhangu vältimisega, tekkisid nakkuskolded Malaisiast pärit migranttööliste ühiselamustes. «Siinjuures ei ole põhjust arvata, et Malaisia elanike geneetiline kood erineb Singapuri põhielanike omast väga suurel määral – ometigi on haigestumisstatistika väga erinev,» märkis professor.
Teine migrantpopulatsioonides viiruse levikule kaasa aitav tegur on Lutsari sõnul see, et need inimesed jäävad riigi üldisest poliitikast kõrvale.
«Sisserännanud ei oska sageli kohalikku keelt ega jälgi riigimeediat. Tänapäeval on väga kerge hoida end mobiilsidevahendite abil mõne Aafrika riigi inforuumis ja lülitada end täiesti välja selle maa inforuumist, kus inimene hetkel elab,» usub professor. «Seda on tõdenud ka rootslased – paljud Rootsis elavatest inimestest justkui ei teadnudki, et on koroonaviiruse puhang. Seega oli avatud tee viiruse levimisele Türgist, Etioopiast ja Somaaliast sisserännanud noorte ja sotsiaalselt aktiivsete inimeste hulgas.»