/nginx/o/2020/07/31/13243168t1h5d9c.jpg)
Koroonaviirusega nakatunute ja koroonasurmade statistikast vaatavad esikolmikust valdavalt vastu migrantpopulatsioonid. Kas koroonaviirusele vastuvõtlikkusel on seos etnilise kuuluvusega või on statistikas kajastuv pigem märk sotsiaalsetest probleemidest, selgitab Covid-19 tõrje teadusnõukoja juht ja Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi professor Irja Lutsar.
Etnilisi erisusi tuuakse esile paljude riikide koroonastatistikas. Võtkem näiteks Inglismaa, USA, Rootsi – igal pool on koroonasuremuses suured erisused; valdavalt paistab silma migrantpopulatsiooni rohkearvuline esindatus koroonaviirusega nakatunute ja koroonasurmade arvestuses.
«Pigem ei ole põhjust seostada statistikas kajastuvat olukorda etnilise päritoluga – eelkõige on tegu sotsiaalse erinevusega ning ühiskonnas juba kaua olnud probleemide paljastumisega,» tõdes professor Irja Lutsar.
Professori sõnul ei ole ükski päevakorda kerkinud sotsiaalsetest probleemidest koroonaviiruse poolt tekitatud. Probleemid olid ühiskonnas juba ammu – migranttööliste ja sisserännanute elu- ja töötingimustega seonduv oli ka enne teada, seni on aga need teemad aktuaalsete seast eemale jäänud.
Migranttööliste elamistingimused erinevad tavaliselt põliselanike omadest märgatavalt, nentis Lutsar. Kui elupõline rootslane elab kas eramajas või mitmetoalises korteris, siis etiooplased ja somaallased elavad märksa tagasihoidlikumates tingimustes; sageli mitmekesi ühes korteris, tekitades sellega soodsad tingimused viirusnakkuse levikuks. Rootsis elavate Türgist ja Etioopiast pärit noorte meeste nakatumisnäitajad olid silmatorkavalt kõrged ning noorte koroonasurmadest oli valdav osa migranttööliste hulgast.
Rootsi koroonastatistika avaldamise järgselt tekkis küsimus seoses rootsisoomlaste neli korda kõrgema suremusega võrreldes põlisrootslastega. Rootsis olid koroonahukkunute seas ülekaalus eakad rootsisoomlased, kes olid 1960.–1970. aastatel sinna tööle läinud ning rikkusid enda tervist raskete elu- ja töötingimustega. Nüüd kõrges eas on nad viirusele vastuvõtlikumad ning haigus seega raske kuluga, sagedasti ka letaalse lõpuga.
Professori sõnul olid sotsiaalsed probleemid juba ennegi teada ning need ei tekkinud üle öö.
Rootsi peaepidemioloog Anders Tegnell on selgitanud riigi suurt koroonahukkunute arvu tõsiasjaga, et esiteks on Stockholm palju suurem linn kui Helsingi ja Oslo ning teiseks on Stockholmis migranttöölisi märgatavalt rohkem kui Soomes ja Norras. Seetõttu oleks Rootsi statistikat mõttekam võrrelda mitte Skandinaaviamaade, vaid pigem Kesk-Euroopa tihedalt asustatud riikidega.
Lisaks tõi Lutsar välja, et aastaid on olnud probleeme seoses migranttööliste lepingute ja töötingimustega. «Kui inimesel on leping, mille kohaselt ta saab palka ainult selle aja eest, millal ta tööl on, siis on väga raske endale lubada koju jäämist. Seda enam, kui pool palka on vaja kodustele saata.»
Näitena tõi professor välja tõiga, et rikastes naftariikides, nagu Katar ja Saudi-Araabia, on haigestunute seas valdavalt migranttöölised. Singapur, kus on üldiselt väga hästi hakkama saadud haiguspuhangu vältimisega, tekkisid nakkuskolded Malaisiast pärit migranttööliste ühiselamustes. «Siinjuures ei ole põhjust arvata, et Malaisia elanike geneetiline kood erineb Singapuri põhielanike omast väga suurel määral – ometigi on haigestumisstatistika väga erinev,» märkis professor.
Teine migrantpopulatsioonides viiruse levikule kaasa aitav tegur on Lutsari sõnul see, et need inimesed jäävad riigi üldisest poliitikast kõrvale.
«Sisserännanud ei oska sageli kohalikku keelt ega jälgi riigimeediat. Tänapäeval on väga kerge hoida end mobiilsidevahendite abil mõne Aafrika riigi inforuumis ja lülitada end täiesti välja selle maa inforuumist, kus inimene hetkel elab,» usub professor. «Seda on tõdenud ka rootslased – paljud Rootsis elavatest inimestest justkui ei teadnudki, et on koroonaviiruse puhang. Seega oli avatud tee viiruse levimisele Türgist, Etioopiast ja Somaaliast sisserännanud noorte ja sotsiaalselt aktiivsete inimeste hulgas.»
«Eestis on seni hästi läinud, kuid valvsust ei tohi kaotada,» manitses professor Lutsar.
«Algselt oli põhjust muret tunda seoses Narva ja Ida-Virumaa elanikkonnaga, kes on Eesti meediaruumist väljas. Kuna Venemaal on nüüd viiruspuhang ning teema leiab meedias kajastust, saavad nad õnneks ka Vene meediast koroonaviirust puudutava informatsiooni kätte ning on teadlikud viiruse levitamise ja sellest hoidumise võimalustest,» nentis professor lootusrikkalt.
Professor Irja Lutsari meeldetuletus Eesti rahvale
/nginx/o/2020/07/23/13228135t1h4169.jpg)