/nginx/o/2020/08/10/13264569t1h580c.jpg)
Linnastumisega kaasnevad õhusaaste ja müra, mis avaldavad negatiivset mõju inimese tervisele. Tervisekahjuga tuleb silmitsi seista kui mitte kohe, siis aastate pärast, mil tervisemure on välja kujunenud. Parema keskkonnatervise heaks saab aga iga inimene midagi ära teha.
Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu dotsent Hans Orru rääkis Kuku raadio saates «Kuue samba taga» uuringutest, mis käsitlevad õhukvaliteeti, müra ja Eesti linnade rohealade planeerimist. Ta kirjeldas ka lahendusi, mis aitavad linnakeskkonda paremaks teha ja mõjutavad inimeste tervist positiivses suunas.
Suures plaanis saab teadlaste uuringud jagada kaheks: rahvastikupõhised uuringud ja riskihindamised. Rahvastikupõhistes uuringutes võrreldakse näiteks inimeste tervist ja elutingimusi maantee ääres ning maakohas. Tartus on pikka aega jälgitud enam kui 2000 inimese tervise üldseisundit ja haiguste kujunemist.
«Oleme täheldanud, et suure tee läheduses elavate inimeste vererõhk on kõrgem kui kaugemal elavatel inimestel. Seda mõjutavad nii õhusaaste kui ka müra,» rääkis Orru.
Riskihindamise korral teavad teadlased eelnenud rahvastikupõhiste uuringute põhjal, milline on seos näiteks saastatuse ja tervise vahel. Selle põhjal hinnatakse, kui palju võib järgmistel aastatel olla võimalikke haigusjuhte või varajasi surmasid.
Möödunud kümne aasta jooksul on teadlased koostöös riigiasutuste ja omavalitsustega analüüsinud kõikide Eesti linnade õhukvaliteeti ning vaadanud, kuidas see mõjutab inimeste tervist. Viimastel aastatel on põhirõhk olnud põlevkivitööstuse poolest tuntud Ida-Virumaal. «Mida vähem toksilisi aineid me sisse hingame, seda tervemad oleme,» rõhutas Orru.
Ida-Virumaa lastel esineb sagedamini astmat kui nende eakaaslastel teistest linnadest. «Püüame leida lahendusi, kuidas selle piirkonna elanike tervise eest rohkem seista,» ütles Orru ja lisas, et juba pärast probleemi teadvustamist hakati haigust paremini diagnoosima ning lapsed said kiiremini ravi.
Kui näiteks Hiinas kasutatakse suure õhusaaste korral näomaske, siis Orru täpsustas, et tolmumaskist pole sel puhul eriti suurt kasu. «Heitgaaside vastu on tõhus vaid nn gaasimask, aga selliste soovituste andmine on ebamõistlik. Enne kui inimesed isikukaitsevahendite järele käe haaravad, peaksid linnad püüdma parandada elukeskkonda,» rõhutas teadlane.
Õhusaaste mõttes ei ole suured puud linnas kasulikud – saaste hajumine halveneb. Kasu on suurtest puudest kuumuse ja päikese eest varju pakkumiseks.
Õhusaaste püsimist linnaruumis saab mõjutada ka rohealade planeerimisega. «Mida lagedam on, seda tõhusamalt viib tuul saasteained ära,» kirjeldas Orru. Samas tõi ta esile ka puude vajalikkuse: kõrge temperatuuri korral pakuvad need varju ja see on linnakeskkonnas äärmiselt tähtis, sest näiteks juba 30 °C kuumuse juures suureneb eakate suremus kuni 50 protsenti.
Õhusaastet on ka ruumides. Orru osales Rootsis tehtud uuringus, kus vaadeldi nanosaasteainete hulka kontoriruumis. Bussipeatuste lähedal asuvates kontoriruumides tuvastati päevasel ajal kümneid tuhandeid nanoosakesi. «Liiklus mõjutab siseõhukvaliteeti väga palju,» tõdes Orru. Lisaks täheldasid teadlased, et uute materjalidega sisustatud ruumides on kõrge saasteainete hulk. Küll aga selgus, et aja jooksul nende saasteainete hulk väheneb oluliselt.
Mida uuem on kontoriruum, seda rohkem on õhus uutest mööbliplaatidest või põrandakattematerjalidest tulenevaid saasteaineid.
Sisekeskkonna sage mure on ka hallitus, mis mõjutab inimeste tervist. «See on kasvav probleem, mis tuleneb eeskätt ehitusvigadest. Maju soojustatakse ja muudetakse õhukindlaks, aga samas hoitakse kokku ventilatsiooni pealt. Kvaliteetse ventilatsiooniga selliseid probleeme ei teki,» tõdes Orru.
Õhusaaste kõrval vaatlevad teadlased ka müra mõju inimese tervisele. Hiljuti avaldati uuringu tulemused selle kohta, kuidas mõjutab müra Tallinnas ja Tartus inimeste häiritust, unekvaliteeti ning haigestumist südame isheemiatõvesse.
Linnakeskkonna õhukvaliteedi parandamisele ja müra vähendamisele saavad kaasa aidata kõik inimesed.
Õhusaaste ja müra osakaalu mõjutab linnas ennekõike transport. Palju sõltub sellest, millist liikumisviisi eelistatakse: kas isiklikku autot, ühissõidukit, jalgratast või jalgsi käimist. «Keskkonnatervise seisukohalt on eelistatud ühistransport, jalgsi liikumine või mõni kergliiklusvahend – viimastega kaasneb ka kehalise aktiivsuse positiivne mõju,» soovitas Orru.
Keskkonnatervise parandamise keerukus seisneb selles, et me kõik teame, kuidas oleks parem, aga ei käitu selle teadmise järgi. «Mõtleme sellele, kuidas oleks mugavam, mitte sellele, mis on pikas perspektiivis parem meie endi või laste tervisele,» rõhutas Orru, viidates nii üksikisikule kui ka linnade heaolu eest seisvatele ametitele.
Artikkel põhineb Madis Ligi intervjuul Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu dotsendi Hans Orruga Kuku raadio saates «Kuue samba taga». Saade on järelkuulatav.