Eesti vajab rohkem doonoreid

Port Artur 2, Pärnu linn 17DEC2019 Doonor, doonorid, vere loovutamine. Fotod Urmas Luik Foto: Urmas Luik

Doonorid sisenevad verekeskusesse eraldi uksest ja haiglapoolega kokku ei puutu, tõrjus Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse arst Merle Keps saates «Patsiendiminutid» ohtu, et verd loovutama tulles võiks keegi koroonaviirusega nakatuda.

Tõsisem verevarude puudus tabas verekeskust läinud nädalal. «Kutsusime doonoreid verd loovutama nii otse nendega kontakti võttes kui ka meedia kaudu. Õnneks reageerisid inimesed meie üleskutsetele kiiresti,» rääkis Keps. Suvepuhkuste aeg ongi üks vere kogumise riskiperioodidest. Kevadel, mil riik oli Covid-19 tõttu lukus, saadi paremini hakkama, sest samal ajal peatati haiglates ka plaaniline ravi, kuigi erütrotsüüte vajasid ka paljud koroonaviirushaiged.

Eestis asuvad verekeskused lisaks Tartule ka Tallinnas, Jõhvis ja Pärnus. Kepsi sõnul püüab iga keskus kõigepealt ise hakkama saada. «Kuid kui sobiva vere leidmisega läks meil viimati kriitiliseks, palusime lisaks doonoritele ka kolleegide abi.»

Keskustest käiakse verd kogumas lähikonna väiksemates linnades. «Umbes kolmandik verevarudest koguneb meil väljasõitudelt,» lausus Keps. Verepuudusele saadi leevendust ka viimasest Mulgimaal käigust, uuel nädalal sõidetakse Valka ja taas Viljandisse.

«Tartu verekeskuse aktiivseim doonor elab Viljandis ja käis sel suvel verd loovutamas juba kahesajandat korda,» tõi Keps välja mehe, kes on elu jooksul annetanud kokku 90 liitrit verd. Keskmiselt on meeste veremaht 5 liitrit ja korraga võetakse doonorilt ligikaudu 10 protsenti ära, mis 3-4 kuuga taastub. «Isa eeskujul hakkasid doonoriteks ka tema lapsed.»

Doonorite keskmine vanus jääb 20.-30. eluaastatesse, sest nende tervis peab olema korras. «Põhiline põhjus, miks me inimese tagasi saadame, on tema madal hemoglobiini näit,» ütles Keps ja lisas, et vere loovutamist piiravad, tihti ajutiselt, ka ravimite kasutamine, haigused või reisimine nakkusohtlikesse piirkondadesse.

Doonorlus põhineb hea tegemise soovil ja vastutustundel. «Eeldame, et inimene vastab enne protseduuri ausalt ankeedis olevale 42 küsimusele. See kaitseb doonorit ennast ja hiljem patsienti, kes tema vere saab,» selgitas Keps. Rutiinselt kontrollitakse verd süüfilise tekitaja ning HIV-, B- ja C-hepatiidi viiruste suhtes. «Samuti filtreerime kõik doonorvere doosid, et vähendada vereülekandel tekkivate reaktsioonide riske,» sõnas Keps.

Läinud aastal oli Lõuna-Eestis ühtekokku 8700 doonorit, kes loovutasid üle 15 000 doosi verd. «Paar tuhat regulaarset doonorit võiks meil lisaks olla,» unistas Keps. Praegu on Eestis doonoreid elanikkonnast 2,6 protsenti, aga näitaja võiks kerkida 4 protsendini. «Nii peaksid aktiivsemad harvem kohale tulema ja kriise oleks vähem.»