GALERII ⟩ Teadlased selgitavad, miks inimene näeb keskkonnas ja objektidel inimnägusid

Jälitavad silmad maja seinal, grimassitav õun või haigutav suu puutüvel on näited fenomenist nimega pareidoolia. Inimajul on kalduvus tõlgendada ümbritsevas keskkonnas olevaid juhuslikke vorme ja kujundeid talle tuttavate tähenduslike seoste ja kujunditena. Austraalia teadlaste uurimus annab vastuse, kas see on eriline võime või tavapärase ajutegevuse tulemus.

Pareidoolia on nähtus, mis selgitab igapäevastes objektides ja keskkonnas tuttavate mustrite ja kujundite nägemise võimet. Inimestele omane keskkonna tajumise viis on otseselt seotud ajus toimuvate protsessidega. Austraalia teadlaste uurimustööst selgub, et inimese aju kasutab nii-öelda võltsnägude töötlemiseks samu visuaalseid mehhanisme, mida tõeliste nägude puhul.

Aju on häälestatud inimese nägu määratlevate põhijoonte mustrile, mis tõmbab tähelepanu pareidoolia objektidele. Nende silmatorkav omadus on see, et kujundid ei näi lihtsalt nägudena, vaid võivad isegi edastada emotsioone. Näiteks võivad maja aknad tunduda kui kaks jälitavat silma või on kivil kurjakuulutav pilk.