Lapsena vähidiagnoosi saanud Joel: hoolimata raskest haigusest oli toonane aeg minu jaoks positiivne

Joel Lumpre (30) on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja jätkab residentuuris spetsialiseerumist sisearstiks. 9-aastaselt diagnoositi tal luukasvaja, mis kujundas noore mehe hilisema elukutse valiku.  

Tänaseks on Joeli ülikooliõpingud edukalt finišis ja arstikraad käes. Pooleli on veel spetsialiseerumine sisearstiks. «Sellega läheb mul natukene pikemalt, sest olen end sidunud põnevate lisaprojektidega,» ütleb Joel. Valitud eriala on Joeli sõnul ääretult põnev. Ühelt poolt elavad inimesed täna krooniliste haigustega kaua ja selliseid haigeid tekib järjest rohkem juurde. «Samamoodi elavad inimesed paljude krooniliste haigustega korraga. Taolised patsiendid ongi sisearsti spetsialiteet,» kirjeldab Joel valdkonda, millega on otsustanud oma tuleviku siduda.  

Ent Joelil on teinegi südameasi. Selleks on kujunemas meditsiiniharidus. «Ehk laiemas mõttes õppimine ja õpetamine, nii ülikoolis kui ka haiglas,» räägib mees teemast, mis tema silmad särama paneb. «Ega uut arsti ei õpeta paremini keegi teine kui kogenum arst. See on ääretult oluline koht meie tervishoius. Võime osta uusi peeneid masinaid ja ehitada uusi betoonist korpuseid. Täna on aga kõige kriitilisem koht, et seal sees oleksid inimesed, kes neid seadmeid kasutada oskaksid ja neid oskusi järgmistele edasi annaksid, ilma et noored peaksid jalgrattaid leiutama.» 

Joeli kinnitusel on Eestis väga palju seda, mis on hästi. «Inimeste ja protsesside arendamiseks on väga hea aeg, samuti tiigrihüpeteks,» usub Joel, et meditsiinihariduse arengu ja arendamise jaoks on soodne aeg. Ta lisab, et meil on siinsamas suurepäraseid juhendajaid, õppekavasid ja koolitusi, kelle ja mille kogemustest on teistel hea õppida. «Ühtlustamine ja kogemuse jagamine on kõige olulisem.» 

Haiglasse minek kui linna sõit 

Täna usub Joel, et vähidiagnoos mitte üksnes ei mõjutanud tema tänast eriala valikut, vaid kujundas selle täielikult. «Ma olin 9-aastane, mil haigus avastati. Hoolimata kogu asja raskusest, keerukusest või ravi koormusest, oli tol ajal läbi elatu minu jaoks hästi positiivne kogemus. Nii haigla, töötajate, arstide-õdede kui kogu haiglas olemise ja Tartusse minekuga seoses. Minu jaoks oli Tartusse haiglasse minek justkui linna sõit,» meenutab tol ajal Lõuna-Eesti väikelinnas elanud Joel lõbusalt aega, mis oma päris olemuselt on ääretult keeruline nii lapsele endale kui tema perele.  

«Nii jaburalt, kui see ka ei kõla, siis väga palju kordi oli haiglasse minek positiivne, sest sain linna minna. See päädis sellega, et kord kauplesin end haiglasse lausa kauemaks, kui vaja oli,» mäletab Joel lustlikku seika ja lisab: «Kuigi ma ise seda väga palju ei mäleta, olevat ma nautinud, kui tudengid või residendid minuga tegelesid.» 

Varane diagnoos 

Joeli puhul oli positiivne see, et diagnoos pandi varakult ja vähil ei olnud veel siirdeid. Lugu algas tavaliste luuvaludega, eriti öistega: «Esmalt pandi mu valud kasvuvalu või sporditrauma arvele. Pikka aega tundus see tühine asi olevat, aga kui valud muutusid intensiivsemaks ja enam tavapärastele leevendavatele valuvaigistitele ei allunud, tekkis tõsisem mure.»  

Diagnoosi — osteosarkoom — sai Joel toona 26. detsembril. Tegemist on sellist tüüpi kasvajaga, mis esineb rohkem just lastel ja noortel. Õnneks oli Joeli puhul tegemist lokaalse haigusega, mis oli nii-öelda ühes kohas. Kuna kasvaja ei olnud levinud ja asus ühes kohas, oli see võimalik välja lõigata ja edasist levikut keemiaraviga piirata.  

Kontrollis ei ole Joel ammu pidanud käima — viimati ülikooli alguses. Ent mingis mõttes on see haigus inimesega kogu aeg. «Elukutsest ja eriala valikutest lähtuvalt on see oluliselt mõjutanud mu elu. On asjad, mida ma patsientidega töötades saan teha ja mida ei saa. On olukordi, kus ma pean käed üles tõstma ja ütlema, et ma ei saa seda teha. Selle peale olen ma väga palju mõelnud ja endale teadvustanud, et pean oma karjääri ja töö seadma kooskõlla sellega, mida mul on võimalik teha.» Joel viitab tõsiasjale, et vähiravi ajal toimunud operatsiooni tõttu puudub tal parem õlaliiges. Argisematest tegevustest rääkides Joel muigab, et kui ettekandjad panevad noa-kahvli paika, siis vahetab ta lihtsalt vaikselt söögiriistade asukohta. Koeraga jalutades ning mõnda sekkumist nõudvat olukorda aimates ei võta jalutusrihma paremasse kätte. Ent see ei takista tal ravimast teisi ja panustamast meditsiinihariduse arengusse. 

Rasked füüsilised hetked  

Joel ütleb, et lapsena ei saanud ta aru haiguse raskusest: «Arusaamine, et tegemist oli millegi tõsisega, pärines ikka täiskasvanute suhtumisest. Pigem peegeldasin seda, mida mulle öeldi, mitte, et ma oleks seda ise mõistnud.» Ent raviga seotud füüsiliselt rasked hetked – iiveldus, väsimus, isutus, on arstil selgelt meeles.  

Kuigi haiguse ja ravi ajal kohtus Joel mitme omavanusega, ei tekkinud tol ajal veel tänaseni püsivaid sõprussuhteid. Ent teine lugu on doktor Sirje Mikkeliga, kes oli mehe raviarst ja onkoloog. «Tema on justkui jäänud mu ellu pärast haigust, kellega uuesti ka ülikooli ajal kokku puutusin. Mu abikaasa on lastearst ja õppis samuti mõne perioodi Sirje Mikkeli juures. Seetõttu on ka kool andnud meile põhjuse suhelda. Tema on nii-öelda mu ellu jäänud, mis on väga kihvt. Sirje Mikkel on absoluutselt fantastiline inimene,» kiidab Joel oma raviarsti ja tänast ametikaaslast.  

Infohulk, mis hullutab 

Kui Joel oli haiglas ravil, tänaseks paarkümmend aastat tagasi, ei olnud levinud mobiili- ega nutiseadmeid. «Ema helistas koju haigla taksofonist ja haiguslood saime käsikirjas paberil,» arutleb Joel selle üle, kui palju on elu ja suhtlus tema haiguse ajaga võrreldes tänaseks muutunud.  

Neile lastele ja lapsevanematele, kelle elu vähidiagnoos muutnud on, soovitab Joel ühe toimetuleku meetodina rohkem hetkes olemist. Ta selgitab, et täna on liiga palju infot, nii teadus- kui arvamuspõhist informatsiooni, lisaks laiad tutvusringkonnad, kus kõigil on oma «õige» arvamus. Rääkimata alternatiivmeditsiinist. Kõik see kokku tähendab seda, et infot on hulluks ajavalt palju. «Et selles orienteeruda, püüda samal ajal oma haige lapse ja pere eest hoolitseda, tööga hakkama saama ja siis veel selle kõige kõrvalt normaalset elu elada, on tõsine väljakutse. Kui ekraanirullimise rattasse kinni jääda, siis see positiivset tuua ei saa. Ma katsun ise päevast päeva olla rohkem hetkes. Arvan, et see toimib. Tuleb usaldada seda, mis tundub tol hetkel õige, sest tagantjärele tarkus on ka hirmus asi.» 

Pardiralli Eesti vähihaigete laste ja nende perede toetuseks toimub juba paari päeva pärast. Saad osta endale pardi www.pardiralli.ee.