/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/08/29/13307242t1h42ca.jpg)
Tänavu teeb võidukäiku siseturism – inimesed eelistavad puhata kodumaal, avastada siinseid kauneid paiku, käia Eesti ilusatel rabaradadel ning korjata metsas seeni. Ratastoolikasutaja peaks enne loodusesse minekut objektiivselt hindama enda ja oma ratastooli võimekust. Invaspordi asjatundjad jagavad oma tähelepanekuid ja soovitusi ratastooliga matkamiseks.
Eesti Invaspordi Liidu peasekretär Signe Falkenberg liigub oma ratastooliga õues päris tihti. Ta rõõmustab, et Tallinnas on kõnni- ja kergliiklusteed üha paremas seisus.
Ratastooliga loodusesse minekul peaks alati tegema eeltööd – tuleb teada, kuidas on ligipääsetavus ja milline rada ees ootab.
«Päris tundmatusse kohta matkama minemiseks ma valmis pole,» räägib Falkenberg. «Minul on tavaliste rehvidega ratastool, sellega on hea sõita kõvakattega rajal. Pehmema rajakatte korral kasutan spetsiaalset ratastoolile mõeldud lisaratast, mille kinnitan ratastooli ette, ja sõidan kolmerattalise tooliga.»
Kõige rohkem käib Signe matkamas terviseradadel, kus teekate on enamasti korrastatud. Igaks juhuks on aga mõni pereliige või tuttav kaasas, sest siis on abijõud võtta, kui maastik ratastoolile vastu hakkab. Näiteks Rakvere Vallimäe uue vabaõhukeskuse kiviklibused teerajad ei võimalda ratastooliga liiklemist. Signe sõnul on lahtisel killustikul keeruline edasi pääseda.
Liiva ja kruusa peal on raske sõita, samuti samblasel või pehmel murul. Merevette ei tohi tavalise ratastooliga sõita, kuna soolane vesi paneb metallosad roostetama.
«Aasa peal sõidan vaid siis, kui seal on mingi jalgrada, mida kasutada,» räägib ta. Seenelkäik jääb Signele samuti kättesaamatuks luksuseks. «Selleks tuleks ratastoolile roomikud alla panna,» muigab ta.
Ettevõtja ning aktiivne liikumispuudega inimeste eestkõneleja Arko Vool on kogenud matkaja, kes on koos abikaasa Tiiaga jõudnud tutvuda paljude Euroopa riikidega. Sel aastal käidi nädalasel retkel Soomes.
Looduse imetlemine on alati reisi oluline osa. Paljudes Euroopa randades on spetsiaalsed veeratastoolid, mille kasutamisel on abiks rannavalvurid.
Arko on käinud ka mõnel kodumaisel RMK matkarajal. Ehkki liikumisraskustega inimeste parkimiskohtadele ja käimlatele on neis kohtades mõeldud, siis rada ise ei pruugi alati ratastooliga sõitmiseks sobida. «Pehme pinnas, kitsad laudteed, mahalangenud puud. Matkaraja veebiinfo ligipääsetavuse kohta ei vasta mõnikord tõele,» toob mees välja murekohad.
Nõuanded ratastooliga matkamiseks
Abivahendikeskuse Invaru juhtivterapeut Kadri Lemberg kinnitab, et ratastool aitab liikumisraskustega inimesel olla aktiivne. Nii näiteks on Invaru külastajate hulgas neid, kes ratastooli võimalusi kasutades käivad kalal, tegelevad erinevate spordialadega, armastavad lihtsalt viibida looduses või on aktiivsed väliürituste külastajad.
Ratastooliga saab edukalt nautida looduses liikumist. Konarlikule maastikule minnes tuleb aga ratastool ette valmistada ja hinnata objektiivselt ka enda võimeid.
Rehvi laius on oluline. Kitsaste rehvidega on maastikul raske liikuda, sest rattad vajuvad pinnasesse ja seetõttu tuleks loodusesse minnes valida sügavama mustriga laiemad rehvid, mis tagavad pehmel pinnasel parema liikumisvõime. Otstarbekas on kasutada eraldi rattaid õues ja toas liikumiseks.
Maastikul iseseisvat liikumist aitab oluliselt lihtsustada spetsiaalne lisaratas, mis muudab manuaalse ratastooli kolmerattaliseks – lisaratas kinnitub ratastooli ette ja tõstab väikesed esirattad õhku.
Ratastooli lükkamise lihtsustamiseks on välja mõeldud elektrimootoriga rataste lisavarustus, mis võimendab ratastooli kasutaja tõukamisjõudu.
Tutvu oma ratastooli tehniliste andmetega. Elektrilise ratastooli põhja kõrgus võib seada maastikul liikumisele omad piirangud. Nii elektrilise kui ka manuaalse ratastooliga ei tohiks ohutuse huvides järskudel kallakutel sõita.
Turvavöö hoia kinni. Maastikul liikudes on ratastooli turvarihm ohutuse mõttes hea lisavarustus. Enamikul elektrilistel ratastoolidel on see standardvarustuses, kuid seda saab ka eraldi juurde soetada. Turvarihm kindlustab, et sõitja ei kuku konarusi ületades toolist välja.
Jälgi oma kehaasendit. Need matkajad, kes oma ratastooli ise käsitsevad, peaks jälgima kehaasendit, et tooli lükkamisel kasutatavad liigesed – alates õlast lõpetades randmetega – liigset koormust ei saaks. Mäest üles sõites tuleks kallutada keharaskus ettepoole ning alla sõites vastupidi, kallutada keha tahapoole. Pehmel pinnasel on iseseisvalt ratastooli väga raske tõugata, eriti liiva sees.
Akud olgu täis! Need loodusesõbrad, kes lähevad retkele elektrilise ratastooliga, peaks kindlasti meeles pidama, et sõiduriista akud tuleb täis laadida. Samuti on täislaetud telefon iga matkaja varustuses olulisel kohal.
Kindad säästavad käsi. Invaru spetsialisti kinnitusel kasutavad paljud ratastooliga sõitjad rattakindaid. Oluline on see, et pöial ja nimetissõrm oleksid kaetud. Samuti soovitab ta kaasa võtta keebi ootamatu vihma tarbeks ning sääsetõrje, et kiuslikud putukad looduse nautimist ei segaks.
Meri ei ole ratastooli jaoks. Ratastooliga ei tohi kindlasti soolasesse merevette sõita – merevesi rikub ratastooli ja paneb selle metallist osad roostetama. Samuti ei ole soovitatav lisavarustuseta sõita mererannas liiva sees. Kui aga ratastoolil on laiemad rehvid ja lisaratas, siis saab ka liivasel pinnal hakkama. Päris mitmes rannas on olemas ka laudteed.
Üle pingutada ei maksa. Enne loodusesse minekut tuleks objektiivselt hinnata enda ja oma ratastooli võimekust. Külastades paiku, kus ei ole varem käinud, on vähemalt esimesel korral hea minna koos kaaslasega, et vajadusel oleks abi käepärast võtta.