Irja Lutsar selgitab, mida võiks teha seoses reisipiirangutega

Professor Irja Lutsar Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

«Eesti võiks reisimise seisukohalt nõustuda ECDC soovitustega, aga seejuures peab arvestama, et uute nakatunute hulk võib tõusta, kuna suures enamuses EU riikides on uusi nakatunuid rohkem kui Eestis. Seda võiks leevendada testimise nõue piiril neile, kes tulevad Eestist kõrgema nakatumisega riikidest,» kirjutab teadusnõukoja juht, viroloogiaprofessor Irja Lutsar sotsiaalmeedias. Ta räägib lähemalt koroonaviirusega seotud piirangutest ja mõõdikutest.

«Enne aga, kui seda rakendada, peaks vaatama, kui efektiivseks on osutunud praegu käimasolev piiril testimine,» tõdeb Lutsar.

Kevadisel perioodil olid ta sõnul vaid üksikud päevad, kui Eesti näitaja ületas ECDC (Haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskus - toim.) kehtestatud piiri (50/100 000 viimase 14 päeva jooksul), kuigi oli piirkondlikke erinevusi. «Samuti testime me oluliselt rohkem, kui ECDC soovitab ning positiivsuse protsent on ka. Siseriiklikuks kasutamiseks peaks mõõdikut modifitseerima nii, et see sisaldaks ka meditsiinisüsteemi võimekust iseloomustavaid komponente,» sõnab Lutsar.

Professor kirjutab, et viimasel nädalal on kuumaks teemaks tõusnud koroonaviirusega seotud mõõdikud ja neist on saanud vahend, et riike omavahel võrrelda, neid headeks ja halbadeks liigitada ning siis ka vastavaid meetmeid ette võtta. «Mõõdikud on loodud ennekõike hoidmaks viiruse levikut riigis niisugusel tasemel, et meditsiinisüsteem ülekoormatud poleks ja COVID-19 haigete, aga ka teiste haigustega, hakkama saaks. Mõõdikud on enam informatiivsed ühe riigi siseselt ja sobivad vähem erinevate riikide võrdlemiseks,» märgib Lutsar. Koroonaviiruse pandeemiast ei tohiks tema sõnul saada naabrite omavaheline võistlus. «Enne kui teeme põhjapanevaid järeldusi peaksime vaatama, mida need mõõdikud tähendavad ja kuidas need tekkinud on.»

Lutsar tähendab, et tema parima arusaamise juures pole ükski mõõdik tekkinud uuringute tulemusel, vaid põhinevad pigem ekspertarvamusel. Viimane ei pruugi sugugi vale olla.

Lutsari sõnul on riikide võrdlemisel oluline meeles pidada, et lisaks erinevale testide hulgale või testimise soovitustele, on ka erinev nakatumiste registreerimise taktika. Enamuses riikides lähevad kirja vaid esmakordselt PCR-ga kinnitatud juhud, kuid on ka neid, kes registreerivad ka kliiniliselt diagnoositud juhud (nt. Belgia) või siis PCR ja/või antikehade testiga kinnitatud juhud (nt. Hispaania). Samuti pole mitte kõikide riikide registreerimissüsteemid nii operatiivsed kui Eestis. Näiteks Rootsi ei raporteeri Lutsari sõnul nädalavahetustel ja seega on kõrged nakatumise näitajad just esmaspäeviti. Suurtes riikides võtab valideerimine aega päevi, mõnikord isegi nädala ja seega on suured päevased kõikumised. «Lisaks arvutavad mõned riigid mitteresidendid statistikast välja. See toimub praegu Luksemburgis ja sellega on vähemalt osaliselt seletatud see, et nende nakatumist määr on miinuses,» märgib Lutsar.