ÜLEKANNE ⟩ Farmatseutiline nanotehnoloogia püüdleb täiustatud ravimite poole

Professor Jyrki Heinämäki Foto: Erakogu

Farmatseutiline nanotehnoloogia on arenev teadusvaldkond, mis ühendab nanotehnoloogia farmaatsiateaduse ja biomeditsiiniga. Nanotehnoloogial põhinevate ravimkandursüsteemide disainimise kaudu soovitakse luua täiustatud ravimeid. Homsete nanoravimite teaduspõhisest disainist peab Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeval akadeemilisel loengu professor Jyrki Tapio Heinämäki.

Tänapäeval on välja töötatud mitut tüüpi täiustatud nanokandursüsteeme nii ravi-, diagnostika- kui ka kujutiste loomise rakenduste jaoks. Tartu ülikooli farmaatsia instituudi farmatseutilise nanotehnoloogia professor Jyrki Tapio Heinämäki loetles, et sellised süsteemid hõlmavad näiteks polümeerseid nanoosakesi, tahkeid lipiidseid nanoosakesi, liposoome, nanokristalle, nanokiude, polümerisoome, etosoome, nanomitselle, dendrimeere, kvantpunkte, süsiniknanotorusid.

Need nanokandjad sobivad mitmesuguste näidustuste ja manustamisvõimaluste jaoks: vähiteraapiaks ja ‑diagnostikaks, kohaletoimetamiseks ajju ja kesknärvisüsteemi, ka geenide, vaktsiinide kohaletoimetamiseks, paikseks manustamiseks nahale või läbi naha ning haavadele, meditsiiniliste kujutiste loomiseks ja teranostikaks.

Heinämäki kirjeldas, et nanoravimid on äärmiselt väikesed ja kompleksed süsteemid. Seepärast on farmatseutilise nanotehnoloogia peamine raskus suurendada teaduspõhist mõistmist nende ainulaadsest keemiast, koostisest (ka nanotootmisest) ja iseloomustamisest (nanomeetria). Sama tähtis on ka mõista nende käitumist in vitro ja in vivo.

Loengus «Farmatseutiline nanotehnoloogia: homsete nanoravimite teaduspõhine disain ja formuleerimine» annab professor ülevaate farmatseutiline nanotehnoloogia ajaloo olulistest sündmustest, peamistest teadussaavutustest ja hiljutistest edusammudest, pöörates erilist tähelepanu vees halvasti lahustuvate raviainete nanoformulatsioonide disainile, multifunktsionaalsetele sihtmärgistatud nanokanduritele (teranostilistele DDSidele) ja 3D-prinditud nanoravimitele.

Kõne alla tuleb ka farmatseutilise nanotehnoloogia sidumine taimsete raviainetega, et arendada välja kaasaegseid ravimkandursüsteeme traditsiooniliste taimsete ravimite jaoks. Näiteks toob professor Heinämäki farmatseutilise nanotehnoloogia hiljutised edusammud nanokiuliste terapeutiliste süsteemide väljatöötamisel krooniliste haavade raviks ning koetehnilisteks süsteemideks. Professor tutvustab ka Tartu Ülikooli farmaatsia instituudis välja töötatud uudset ultraheli elektrospinnimistehnikat (USES). «See meetod on juba kasutusel farmatseutilisteks ja biomeditsiinilisteks rakendusteks sobivate nanokiudude ning nanokiudmattide valmistamisel,» tutvustas Heinämäki.

USES-tehnoloogia võimaldab toota nanotehnoloogilisi konstruktsioone, millel on parem ruumiline kontroll anisotroopsete omaduste üle, et kontrollida ravimi vabanemisprofiili või muuta nanokiudude mehaanilisi või topoloogilisi omadusi koetehnilistel eesmärkidel. «Sellised konstruktsioonid võiksid olla homsete aktiivsete haavakatete ja kudede taastamise aluseks,» tõdes ta.