Kooliõed jagavad kogemusi: ta palus plaastrit haavale, mis ei meenutanud millegagi kassikriimustust

PM Tervis
Copy
Foto: Shutterstock

Ehkki õpilaste vaimse tervisega tegelevad koolipsühholoogid, jõuavad hingehädadega lapsed vahel ka kooliõe jutule. Tavaliselt tullakse hoopis mõne muu tervisekaebusega, mille taga peidab ennast psühholoogiline probleem, kinnitavad kooliõed.

Peavalu, kõhuvalu, väsimus, paha olla – kõik need sümptomid võivad olla seotud vaimse tervisega. Kui õpilane tuleb mõne sellise kaebusega, uurib kooliõde lapse läbivaatamise kõrval ka tausta. Kas ta on söönud, öösel korralikult välja puhanud, kuidas tal õppimine läheb? Alati polegi haigus tõsine, näiteks selgub, et kehv enesetunne on tingitud vähesest magamisest ja ühekülgsest toidulauast. Peavalusid põhjustab ka liigne nutiseadmete tarbimine. «Mõnikord oleme oma töös aga silmitsi olukordadega, kus tuleb kiiresti reageerida,» kinnitab SA Tallinna Koolitervishoid kooliõde Merike Ottmann.

Haavad käsivarrel

Ta räägib ühe aastatetaguse loo. Tuli vastuvõtule tüdruk, kes kaebas peavalu ning roidumustunde üle. Vererõhku mõõtma hakates avastas kooliõde tütarlapse käe sisekülgedel värsked lõikumishaavad. «Neiu oli enda sõnul avastanud, et enesevigastamine aitab tal eluga toime tulla. Ta tunnistas mulle, et see aitab tal rahutust ja sisemist vihkamist leevendada,» jutustab Merike Ottmann, kes jäi õpilasega suheldes rahulikuks ja toetavaks. Õnneks oli selle juhtumi puhul võimalik kaasata koostööle tüdruku pere ja panna ühiselt paika edasine plaan. «Muidugi ei saabunud lahendus üleöö, neiu ootas oma vastuvõtuaega spetsialistile kaks kuud,» tõdeb kooliõde tõika, et vaimse tervise abi juurde juhatavad pikad järjekorrad. «Samas soovis neiu mind koolist endale usaldusisikuks, kuna tundis kergendust ja turvatunnet, kui sai pingele vastavalt muresid jagada. Ta vajas palju kuulamist. Olin tema jaoks lihtsalt olemas.»

Ka siis, kui tüdrukuga tegeles juba erialaspetsialist, jäi ta aeg-ajalt kooliõe kabinetist läbi käima. Kokkuvõttes läks kõik siiski hästi – varem koolist palju puudunud tüdruk lõpetas klassi ja lõpuaktuse eel tuli ta koos perega Merike Ottmanni eraldi tänama. «Neiu suutis enesevigastamise lõpetada ning oma tunnete ning keha üle kontrolli saavutada. Vanemad avastasid, et tütrel on suur loominguline potentsiaal ja ta jätkas õpinguid humanitaarvaldkonnas,» rõõmustab kooliõde. See juhtum näitab Ottmanni kinnitusel, kuivõrd oluline lüli on kooli tervishoiutöötaja. Nagu antud näite puhul, kus raskustes noor sai esimese abi just kooliõe kabinetist.

Kass tegi!

Enesevigastamine on tõsine hoiatus, kuid ruttu murele jaole saades ei pruugi sellest saada käitumismustrit. Kooliõde Kristina Saar jagab lugu ühest õpilasest, kelle nime ja sugu ta ei avalda. «Minu kabinetti astus õpilane, kes palus plaastrit – käsi olevat katki, sest ta astus kogemata kassi saba peale ja loom kriimustas. Ma ei näidanud kuidagi välja, et lugu kõlas minu jaoks kahtlaselt. Küsisin kassi kohta, et kas ta ongi kuri ja milline ta välja nägi. Puhastasin ja plaasterdasin haava ning lasin lapse minema, aga palusin järgmisel päeval tulla tagasi kriimustust näitama.»

Nii võitis kooliõde õpilase usalduse ja järgmisel päeval avanes ta juba rohkem. «Ta nägi murelik välja, rääkis, et vihkab muusikakooli ja pilliharjutamist. Siis ma tundsingi, et nüüd on aeg jõuda probleemi tuumani ja rääkida sellest haavast, mis millegagi ei meenutanud kassikriimustust. Piisas vaid ühest lausest, kui õpilasel tulid pisarad silma ja tunnistas, et tegi seda endale ise,» jutustab Kristina Saar. Seekord oli tegu esimese katsetusega ja noor inimene oli oma tegu kohe sealsamas kahetsenud. Ka see laps otsis eneselõikumise abil võimalust enda sisse kogunenud pingeid vallandada – pikad koolipäevad, muusikakool, vajadus perekonna tähelepanu järele.

Ka selles loos õnnestus kooliõel õpilast veenda oma muret spetsialistiga jagama. Lapsega hakkas tegelema koolipsühholoog, informeeriti lapsevanemaid ja Kristina Saare andmetel hakkas õpilasel paremini minema. Ta paneb lastevanematele südamele: «Teie tunnete oma last ja näete tegelikult, kui kontakt hakkab kaduma ja omavahelised suhted nõrgenema. Inimene ei tahaks tegeleda ebameeldivate teemadega, aga kodune tugi ja tähelepanu on lapsele hädavajalik. Nii säilivad head usaldusväärsed suhted ka keerulisel ajal.»

Kuidas saavad kooliõed olla abiks psühholoogiliste probleemidega lastele? Vastab SA Tallinna Koolitervishoid juhatuse esimees Kädi Lepp:

«Lapse- ja noorukiiga on äärmiselt tundlik arenguperiood, mistõttu on kooliõe ülesanne õpilaste tervisekontrolli läbiviimisel tuvastada lisaks füüsilistele parameetritele ka muid õpilaste tervist mõjutavaid tegureid ehk siis uurida nende elu-olu, käitumist, harjumusi ja tundeelu. Nii saab kooliõde avastada need lapsed, kel mingid riskifaktorid juba olemas, et oleks varases staadiumis võimalik neid kõrvaldada või vähendada.

Teadaolevalt avalduvad vaimse tervise probleemid 50 protsendi ulatuses juba enne 14. eluaastat. Psühholoogilised kaebused, nagu ärevus, masendus, kurbus, keskendumis- või uinumisraskused, ei tohi jääda tähelepanuta ning tuleb uurida nende põhjusi. Pole uudis, et noorte seas on sagenenud ka ennastkahjustav ja riskeeriv käitumine. Neid ilminguid põhjustavate tegurite väljaselgitamine on eriti keeruline, kuna selline käitumine võib avalduda mitmel moel – mõnikord on see demonstratiivne, mõnikord hästi varjatud. Probleemi lahendamine pole alati jõukohane pere ja kooli tasandil, samas on erialaspetsialistide nõustamisele pääsemine ikka veel raskendatud.

Plaanime olukorra leevendamiseks muudatusi sihtasutuse süsteemis. Meil on tööl kaks kooliõde, kel olemas ka vaimse tervise õe kutse. Otsime võimalust nende tavapärase töökoormuse vähendamiseks, et nad saaks konsulteerida vaimse tervise murega õpilasi ning suunata neid vajadusel erialaspetsialisti poole. Sellega saaksime veidi leevendada valdkonnas valitsevat ekspertide puudust ja samal ajal tõsta kooliõdede kui esmatasandi valdkonna pädevust vastavate probleemide märkamisel.»

Tagasi üles