Detsembris diagnoositi Tartumaal pidalitõve juhtum

Reprofoto. Foto: Toomas Huik

Terviseameti statistika näitab, et eelmise aasta detsembris diagnoosisid arstid Tartumaal pidalitõve ehk leepra juhu.

Viimane leeprajuhtum registreeriti Eestis 2002. aastal, kui haigus leiti ühel meremehel, kes tõenäoliselt tõi raske kroonilise nakkushaiguse kaasa Aafrikast.

Pidalitõve ehk leepra tõid tõenäoliselt 13. sajandil Eestisse ristirüütlid. Leepratekitaja avastati alles 1871. aastal. Arvatakse, et haigustekitaja satub organismi hingamiselundite või nahavigastuste kaudu. Et leepra on perekonniti esinev haigus, siis inimesed, kelle sugukonnas on olnud leeprajuhtumeid, peaksid olema eriti tähelepanelikud.

Pidalitõve peiteaeg on pikk, isegi kuni 40 aastat. Haiguse esimeste nähtudena võivad esineda kõhnumine, seedehäired, närvi- või reumaatilised valud, nohu jm. Haigusele on iseloomulik punetav laiguline lööve. Võivad ilmneda muhud, nn. leproomid, mis esialgu on nahaga sama värvi või vähe punasemad. On võimalikud leproomid ninas, mille tulemusena nina deformeerub.

Mõnel haigel muhud laatuvad ja tekib omapärane nn. lõvilõug. Kulmud ja ripsmed võivad välja langeda. Osal haigetel on valutundlikkuse häireid. Näiteks inimene põletab sõrme, kuid ei tunne valu.

Ka haavad või haavandid ei ole tavaliselt valulikud. 1960. aastast on leepra ravitav, tol ajal oli Eestis 65 pidalitõbist. Kui haigus saab õigel ajal diagnoositud, invaliidistumist ei teki.