Vaimse tervise eksperdid räägivad psüühikahäiretega seotud müütidest, mis on visad kaduma

Psüühikahäiretega kaasnevad sageli enesehinnangu langus, masendus, üksindustunne ning tähelepanu- ja keskendumisraskused. Tõhusa ravi abil taastudes saab inimene jälle suhelda, õppida või tööl käia nii nagu kõik teisedki. Samas on psüühikahäiretega seoses levinud mitmeid vääritimõistmisi, mis raskendavad haigusest taastunud inimesel tavaellu sulandumist.

«Psüühikahäiret ei peaks häbenema. Kõrget vererõhku ju keegi ei häbene!» ütleb Maaris Kameneva, Tallinna Vaimse Tervise keskuse erihoolekandeteenuste koordinaator. Tema ja keskuse kommunikatsioonijuht Monika Rand räägivad vaimse tervise müütidest, mis on visad kaduma.

Müüt: psüühikahäired ei ole tavapärased haigused ja neid ei saa ravida

Tänu tõhusale ravile võib inimene taastudes jälle õppida, tööl käia ja suhelda samamoodi nagu kõik teisedki. Uuringud näitavad ka, et ravimid üksi ei ole nii tõhusad kui nende kombineerimine psühhoteraapia ja rehabilitatsiooniga. Tänapäevane arusaam haigusest taastumisest ei tähenda üksnes haigussümptomite kadumist. Taastumise puhul räägitakse pigem haigusega heast toimetulekust. See tähendab, et ühelt poolt on haiguse sümptomid raviga kas kadunud või sellisel määral taandunud, et ei sega oluliselt inimese igapäevast elu. Teiselt poolt on inimene õppinud vaatamata haigusele võimalikult iseseisvalt toime tulema ning elab mõtestatud ja tähendusrikast elu.

Müüt: psüühikahäirega inimene ei saa ise aru, et ta on haige

Mõnikord võib see nii olla ja siis öeldakse, et inimesel ei ole kujunenud arusaama oma haigusest ehk et tal pole haiguskriitikat. Kindlasti ei ole see reegel. On küllaga inimesi, kes näiteks kuulevad iga päev oma peas hääli, kuid kes teavad väga hästi, et need ei ole tõelised ning tulenevad nende haigusest. Näide elust: 20ndates aastates tütarlaps, kelle hääled ei allunud hästi ravile, kuulis neid iga päev mitu korda, kuid õppis nendega koos elama, lõpetas ülikooli ning asus tööle.

Müüt: psüühikahäirega inimesed on vägivaldsed ja ohtlikud

Uuringud näitavad, et ligi üheksa kuritegu kümnest sooritavad inimesed, kellel mingit psüühikahäiret diagnoositud ei ole. Samuti seda, et vägivaldsust ei esine psüühikahäirega inimeste hulgas rohkem kui ühiskonnas tervikuna. Vägivaldsus ei ole psüühikahäire (sealhulgas skisofreenia) tüüpiline sümptom. Meedia võimendab neid juhtumeid, mil kuriteo on toime pannud inimene, kellel on tõepoolest psüühikahäire ning vähe räägitakse nendest, kes oma haigusega vaikselt koos elavad ega kujuta teistele mingit ohtu. Uuringute põhjal on hoopis psüühikahäirega inimestel ligi kümme protsenti suurem tõenäosus ise vägivallaohvriks langeda kui mittehaigetel.

Psüühikahäirega inimesi kiputakse ka vaimselt rohkem ära kasutama kui terveid. Psüühikahäiretega kaasnevad tihtipeale keskendumis– ja tähelepanuraskused, langenud enesehinnang, masendus, üksildus- ja lootusetusetunne, mõnikord ka muutunud reaalsustaju ning kõik need tegurid muudavad inimese ärakasutamise suhtes haavatavamaks.

Müüt: psüühikahäirega inimesed on lihtsalt nõrgad

Tõsise psüühikahäirega inimene ei saa mõjutada haiguse sümptomeid tahtejõuga või «ennast kokku võttes», samuti nagu halva kuulmisega inimene ei kuule paremini pingutusest hoolimata. Psüühikahäiretel on reaalsed põhjused – aju keerukates toimemehhanismides on midagi läinud paigast ära. Kuigi me ei tea veel kõike aju toimimisest, on neuroteadus astumas kiireid samme inimaju üha paremal tundmaõppimisel ja aju töös ettetulevate tõrgete mõistmisel.

Müüt: psüühikahäirega inimesed on loovad isiksused või geeniused

Psüühikahäirega inimeste hulgas ei ole keskmisest rohkem intelligentseid, andekaid ja loovaid inimesi võrreldes mittehaigetega. Seega ei pea päriselus paika ka ütlus, et geniaalsusest hullumeelsuseni on vaid üks samm. Küll aga on mitmeid tuntud ja andekaid inimesi, kes on psüühikahäire all kannatanud ja sellest hoolimata loonud aegumatuid kunstiteoseid.