Proviisor Janne Sepp: iga ravim on mürk

Janne Sepp. Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli proviisoriõppe vilistlane Janne Sepp esitab viis lihtsat põhimõtet, mida saame ise järgida, et ravimite tarvitamine oleks mõistuspärane.

Janne Sepp kirjutab Tartu Ülikooli vilistlaste ajaveebis, et iga ravim on mürk. Mitte ükski ravim, ei looduslik ega taimne, pole täiesti ohutu – kui ravimil on toime(d), on sel ka kõrvaltoime(d). Ravimimaailma ümbritsev jäik õigusraamistik ja karmid nõuded kaitsevad rahva tervist ning tagavad selle, et ravimid on kvaliteetsed, ohutud ja tõhusad.

1. Tarvita ravimeid õigel otstarbel, õigel viisil ja õiges annuses!

Ravimitest on kasu vaid siis, kui tarvitada neid õigesti. Seda, mis on õige, teab arst või apteeker, kes õpib kaua ülikoolis, et saada selles vallas eksperdiks. Nemad aitavad tervisehäda korral leida parima ravi ja/või ravimi, võttes arvesse patsiendi organismi eripära, kaasuvaid haigusi ja teisi tarvitatavaid ravimeid. Erilist tähelepanu tuleb pöörata siinjuures lastele, kelle organism talitleb teistmoodi kui täiskasvanute oma ja kellele on välja töötatud eraldi ravimid, mille annustamine sõltub lapse vanusest ja kehakaalust.

Ükski ravim ei ole nii universaalne, et toimiks igaühe puhul ühtviisi hästi kõigi hädade vastu. Seepärast ei tarvita arukas inimene ravimeid iseenese tarkusest ega jaga neid (eriti retseptiravimeid) pere- või sõpruskonnaga. Kui inimene võtab retseptiravimit, mida arst ei ole talle määranud, seab ta oma tervise tõsisesse ohtu. Ja ehkki käsimüügiravimeid saab osta ilma arsti retseptita, ei tasu neidki manustada apteekriga nõu pidamata. Meelevaldse ravimitarbimise ja iseenese tarkusest raviotsuste tegemisega kaasneb suur terviserisk.

Dr Google ei asenda arsti ega apteekrit, olgugi et ta on vaid mõne näpuliigutuse kaugusel. Internetiotsing pole mõistlik tegu, sest kirjus infovirvarris on kerge sattuda väärinfo peale. Kui seda uskuma jääda, võivad tagajärjed tervisele olla pöördumatud. See on nagu loterii, kus võiduvõimalused on juhuslikud. Tervisega aga ei tasu õnnemänge mängida.

2. Osta ravimeid ainult apteegist!

Apteeki jõuavad ravimid, mille ohutus, kvaliteet ja tõhusus on tõestatud. Selle tagavad range kontroll ja farmaatsiasektori seadused. Apteegist ravimi ostmine ei ole pelgalt ostu-müügitehing, vaid sellega kaasneb alati ka nõustamine kui kvaliteetse apteegiteenuse osa. Kuna selle eelduseks on avatud suhtlemine apteekriga, tuleb apteegis käies piisavalt aega varuda, nii nagu ka arstile minnes. Apteek ei ole läbisõiduhoov.

Ometi on mõnes riigis (nt Ühendkuningriigis, Rootsis, Norras) otsustatud, et käsimüügiravimeid võib müüa ka toidupoes. Tuleb veel kord meelde tuletada, et ravim on mürk, kui tarvitada seda valesti. Väljaspool apteeki (nt toidupoes, bensiinijaamas, turul) jääb patsient kvaliteetsest apteegiteenusest ja nõustamisest ilma, kuna puudub asjatundja – apteeker. Kuna ravimeid võidakse seetõttu valesti kasutada, võivad tagajärjed olla kurvad.

Kahjuks äritsetakse praegusel ajal ravimitega ka ebaseaduslikult, st väljaspool õiguspärast tarneahelat, peamiselt just internetis. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on üle poole veebist ostetud ravimitest võltsitud. Tihtipeale on võltsingud väga meisterlikult tehtud ja välisel vaatlusel on pea võimatu võltsimist kindlaks teha. Ravimi sisu kopeerimisel võltsijad paraku nii osavad ei ole. Selline ravim on ohtlik, sest sellel puudub igasugune kvaliteedikontroll, muust rääkimata. Selle toime võib osutuda lausa eluohtlikuks. Internetist võib ravimeid osta vaid seadusliku e-apteegi kaudu. Praegu tegutseb Eestis kolm Ravimiameti tegevusloaga internetiapteeki.

3. Tunne oma ravimeid!

Et ravimite tarvitamine oleks võimalikult ohutu, tuleb tunda selle omadusi. Seda teavet jagavad patsiendile nii arst kui ka apteeker ja ka patsient ise peaks aktiivselt küsimusi esitama. Lisaks nõustamisele on usaldusväärse ja sõltumatu ravimiteabe allikas pakendi infoleht, mis käib kaasas iga ravimiga. Pakendi infolehel on kirjas ravimi toime, koos- ja kõrvaltoimed, annustamisjuhised ja ‑soovitused, säilitamistingimused jpm. Niisiis peaks igaüks tutvuma võetava ravimi pakendi infolehega ja küsimuste korral paluma selgitusi arstilt või apteekrilt. Kui pakendi infoleht juhtub ära kaduma, leiab selle hõlpsasti ka Ravimiameti ravimiregistrist.

Osa ravimeid parandab sportlikku sooritusvõimet. Sel põhjusel peaksid sportlased alati kontrollima, kas nende ravimid on sportimisel lubatud või mitte. Seda saab teha Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse veebilehel.

4. Pööra tähelepanu ravimite ohutule säilitamisele!

Ravimite õige säilitamine tagab nende kvaliteedi, tõhususe ja ohutuse. Säilitamisjuhised on kirjas pakendi infolehel. Apteeker saab küll ravimi õigele säilitamisele tähelepanu juhtida, kuid oma koduapteegi eest vastutab igaüks ise. Valedes säilitamistingimustes võib toimeaine muutuda, ravim ei pruugi olla enam tõhus ja võib tervisele hoopis ohtlikuks muutuda. Parim paik koduapteegile on suletava uksega kapp, mis asub toatemperatuuril kuivas ruumis ning paikneb täiskasvanu kõrgusel, et lapsed ja lemmikloomad ravimeid kätte ei saaks. Lastel ei tohiks tekkida võimalust ravimitega mängida ega neid omapäi kasutada. Kuna parim kaitse on ettevaatus ja teadlikkus võimalikest riskidest, on oluline lastele juba varakult ravimitest ja nendega seotud ohtudest rääkida. Ravimit peab lapsel aitama alati manustada täiskasvanu. Kui juhtub õnnetus ja ravimid satuvad lapse kätte, tuleb viivitamata helistada mürgistusinfoliinile 16662 (ööpäev läbi).

Kui pakendile märgitud kuupäev on möödas, on ravim kõlbmatu. Aegumise, ravikuuri lõppemise, lähedase lahkumise või muu põhjuse tõttu järele jäänud ravimid tuleb viia apteeki või jäätmejaama, kus need võetakse vastu tasuta. Kõlbmatud ravimid on ohtlikud nii tervisele kui ka keskkonnale, avaldades mõju juba väga väikeses koguses.

5. Ära usu imeravimitesse!

Tihti võib kohata kirjutisi ja reklaame n-ö imeravimitest. Kuidas talupojatarkuse abil kindlaks teha, kas tegu on usaldusväärse teabega? Esiteks võiks uurida autori (aga ka allika, nt ajakirja väljaandja, veebilehe) tausta – üldjuhul annab internet kiire vastuse. Seejuures tasub olla info suhtes kriitiline, sest paljudel autoritel on omanimeline ülistav reklaamveebileht, kus aga puudub igasugune teave tema hariduskäigu kohta. Teiseks tuleks uurida teadusuuringute kohta, millele tavaliselt sellistes artiklites viidatakse: kas neid on ka tegelikult tehtud või on tegu väljamõeldisega, kas uuringu teinud asutus ja teadlased on päriselt olemas ning kas nad tegelevad teaduse või hoopis millegi muuga?

Tihtipeale kasutatakse libateaduslikes väljaannetes lugeja usalduse võitmiseks teatud nippe. Näiteks esitatakse kõigepealt üldtuntud tervislikke soovitusi stiilis «üks õun päevas hoiab tohtri eemal». Seejärel hakatakse rääkima uuematest teadusuuringutest, millel pahatihti puudub igasugune tõenduspõhisus ja seos teadusega. Lugejat uinutatakse seejuures keeruliste terminite kasutamise ja uuringu tegijate kõlavate tiitlitega. Kaup, mida niiviisi pähe määrida soovitakse, on imeravim, mis aitavat kõikvõimalike hädade korral, ilma et sel oleks mingeidki kõrvaltoimeid. Siinkohal tasub usaldada talupojatarkust ja loogilist meelt: kui miski on hea kõigeks, siis ei kõlba see tegelikult millekski, ja kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis see tavaliselt ei olegi. Kui selline imerohi oleks tõesti olemas, siis puuduks ju ka tarvidus pärisravimite järele, aga ometi ei ole need kuhugi kadunud.