:format(webp)/nginx/o/2020/11/16/13479737t1h064a.jpg)
Juba enne COVID-19 lavale astumist olid olemas kaudsed tõendid, mis järjekindlalt soosisid maskide kasutamist hingamisteede nakkuste leviku pidurdamiseks, kirjutab perearst Piret Rospu blogis «Sinu terve laps». Ta teeb kokkuvõtte uuringutest, millest seni veel räägitud ei ole.
Kõige rohkem SARS-CoV-2 viirust eritavad inimesed haiguse varases järgus. Patsiendid on nakkusohtlikud 1-2(-3) päeva enne sümptomite teket, mõnikord isegi enne seda, kui nad teada saavad, et nad nakatunuga kokku puutunud on. Nakkuse levitamine asümptomaatiliste inimeste poolt on praeguseks hästi dokumenteeritud ja matemaatilised mudelid lubavad arvata, et 40-80 protsenti nakkusjuhtudest on saadud just presümptomaatilistelt või asümptomaatilistelt inimestelt).
Süljepritsmed on suuremad ja raskemad, lendavad umbes meetri-paari kaugusele ja langevad kiirelt maha pindadele. Aerosoolid on väiksemad ja kergemad, püsivad õhus tunde ja levivad paljude meetrite kaugusele. Kuigi SARS-CoV-2 võib levida nii süljepritsmete kui aerosoolidena, on viiruse peamine levikutee siiski suuremate süljepritsmetena. Tõeliste aerosoolsel teel levivatel viiruste puhul nagu leetrid või tuulerõuged, suudab üks inimene nakatada suurusjärgus 10-18 vastuvõtlikku inimest, SARS-CoV-2 puhul on see arv kuskil 2-3 juures, mis on iseloomulikum just piisknakkustele. Süljepritsmeid eritavad inimesed mitte ainult aevastades või köhides, vaid ka rääkides. Just piisknakkuse tõkestamisel on tavalised maskid tõhusad.
Kevadel pandeemia alguskuudel oli ju esialgu soovitus üldelanikkonnal maske mitte kanda. Esimene kõige suurem hirm oli see, et poes ja trammis kandmise tagajärjel ei jätku isikukaitsevahendeid enam haiglatesse ja teistesse tervishoiuasutustesse. Mäletatavasti oli isikukaitsevahendite kriis päris terav, ilmselt on kõik näinud pilte USA leidlikest meditsiiniõdedest prügikottidest tehtud kilekitlites. Maskide kandmine pidi jääma ainult haigusnähtudega inimestele ja meditsiiniasutustesse.
Kui maske hakkas juba rohkem olema, olid üleval veel mitu hirmu sellest, kuidas inimesed maske õigesti kanda ei oska (alguses ei osanudki, praeguseks on pilt juba palju parem) ja halvasti hoitud maskid muutuvad ise nakkuse levitajateks (hüpoteetiline risk siiski on) või kuidas maske kandes inimesed loobuvad muudest ohutusmeetmetest ja hakkavad vanavanemate pulma-aastapäeva korraldama (tänaseks on uuring, et maskikandjad on tegelikult ka muudes valdkondades vastutustundlikumad ning hoiavad hoolsamalt distantsi ja pesevad käsi).
Kõik see kokku: maskide parem kättesaadavus, arusaamine, et maski kannavad ka muidu vastutustundlikumalt käituvad inimesed koos järjest lisanduvate (kaudsete) tõenditega selle kohta, et maskid aitavad viiruse levikut pidurdada, on nii meedikute kui otsustajate arvumust üha enam maske soosiva hoiaku poole kallutanud.
Enne Covid-19 tulekut
Ühte ülevaatesse võeti kokku 172 jälgimisuuringut 16 riigist kõigilt kuuelt kontinendilt, nii tervishoiuasutustest kui mujalt. Hingamisteid nakatavate viiruste levik pidurdus, kui füüsilist distantsi hoiti ühe meetri võrra või rohkem, mida pikem vahemaa, seda parem kaitse. Maskide kandmine vähendas nakkusriski veelgi, samamoodi vähendas riski silmade kaitse.
Ühes laborikatses uuriti 111 inimest, kes olid nakatunud hooajalise koroonaviiruse, gripiviiruse või rinoviirusega. Maskid vähendasid nakatunute poolt õhku paisatavate ohtlikumate viiruste (koroona ja gripi) hulka märkimisväärselt, kuid ei mõjutanud oluliselt rinoviiruste taset nakatunuid ümbritsevas õhus.