Eestis leitakse eesnäärmevähk enam kui tuhandel mehel aastas

Vaatamata kõrgele haigestumusele, on Eestis umbes 75 protsendil juhtudest tegemist lokaalse eesnäärmevähiga, millest kuni 50 protsenti ei vaja agressiivset ravi, vaid jälgimist. Foto: PM/SCANPIX

Ida-Tallinna keskhaigla uroloogiakeskuse juhataja ja Eesti Uroloogide Seltsi president Martin Kivi toonitab, et meeste hea tervise võti on füüsiline aktiivsus ja kahjulike harjumuste muutmine.

Millega tegeleb uroloog ja millega meestearst – millal peaks kummagi poole pöörduma?

Lihtsustatult öeldes on uroloogia kirurgiline eriala, mis tegeleb kuse- ja suguelundite kaasasündinud ja omandatud haigustega, kaasa arvatud vähkkasvajatega. Androloogid ehk meestearstid tegelevad eesnäärmepõletike, hormonaalse disbalansi ning välissuguelundite haigustega, mingil määral ka androloogilise kirurgiaga. Nemad tegelevad konkreetsemalt meeste tervise ja nõustamisega, töö põhisisu on diagnostika ja ravi, uroloogia on rohkem kirurgiline eriala.

Kumma arsti juurde peaks mees minema, aitab otsustada perearst, vastus sõltub kaebustest ja patsiendi vanusest.

Kuidas tõlgendate ütlust, et eesnääre on mehe teine süda?

See on kunagi formuleeritud sõnum ja kindlasti on see mehe jaoks väga oluline organ – see on reproduktiiv- ja kusemissüsteemi oluline osa. Kui seal on midagi valesti, siis on elukvaliteet oluliselt häiritud. See on ilus väljend, aga päris südameks ma seda ei nimetaks. Saab elada ka ilma eesnäärmeta, küsimus on elukvaliteedis.

Euroopas avastatakse igal aastal üle 400 000 ja Eestis üle tuhande uue eesnäärmevähi juhu. Kas juhtumeid on varasemast rohkem või vähem?

Riigiti on olukord erinev ja riikidevahelised erinevused on suured. Aasias on eesnäärmevähki vähe, Ameerikas ja Põhja-Euroopas palju. Eestis püsib haigestumus kõrgena, aga ei kasva.

Perearstide informeeritus sel teemal on päris hea, eesnäärmevähki otsitakse ja tehakse palju PSA-analüüse. Ainult PSA-analüüsi alusel ei ole võimalik eristada ravi vajavat vähki sellisest, mis ei tapa. On vaja teha mitmeid lisauuringuid ja võtta eesnäärme koeproov. Patoloog hindab, kui agressiivse eesnäärmevähiga on tegemist. Kui massiliselt otsida ja skriinida, siis leiame palju madala progressiooniriskiga eesnäärmevähki, mis ei vaja agressiivset ravi.

Vaatamata kõrgele haigestumusele, on Eestis umbes 75 protsendil juhtudest tegemist lokaalse eesnäärmevähiga, millest kuni 50 protsenti ei vaja agressiivset ravi, vaid jälgimist. Positiivne uudis on see, et elulemus on paranenud.

Kuidas on eesnäärmevähi ravi muutunud?

Kirurgias on kasutusel paremad aparaadid ja seadmed. Miniinvasiivne laparoskoopiline eesnäärmekirurgia on väga levinud, kasutatakse 3D-HD-visualiseerimist, kudede eristus on väga hea, suurendamise tulemusena saame veelgi paremini käsitleda kudesid, teha täpsemat tööd ja säilitada struktuure, mis tagavad elukvaliteeti. Kiiritusravi on tipptehnoloogiline, selle planeerimine ja läbiviimine minimeerib ümbritsevate kudede kahjustust ja tüsistusi.

Tehnoloogia areneb, kõik ravivõimalused on olemas. Süsteemravi võimalused on oluliselt paranenud. Kasutusse on tulnud uued ravirühmad. Ka haigusest arusaamine areneb – kui ma 15 aastat tagasi alustasin, siis said kõik selle diagnoosiga patsiendid kohe hormoonravi. Leviku-­uuring oli piiratud, sest seadmete lahutusvõime oli piiratud ja oli keeruline täpselt määrata, kui kaugele on haigus inimesel levinud.

Kas endiselt teevad muret eakamad mehed, kes kannatavad haiguse käes ega jõua õigel ajal arsti juurde?

Meid on kasvatatud olema tugevad mehed, kes ei nuta. See tekitab sisemist hoiakut, et ei pea kohe arsti juurde minema, tuleb kannatada. Võib-olla see ongi põhjus, miks mehed jõuavad hiljem.