Ekspert seksuaalsest ärakasutamisest: nooremad on kergesti mõjutatavad, sest tahavad väga meeldida

Ämmaemanda sõnul on nooremad inimesed kergesti mõjutatavad, sest nad tahavad meeldida. Foto: Shutterstock

Paljud asjad on kolinud internetti, sealhulgas seksuaalne ahistamine. Noorte seas normiks muutunud enda kui seksuaalse objekti esitamine võib omakorda ärgitada kuritarvitajaid neid ära kasutama.

Kevadisest justiitsministeeriumi tellitud uuringust selgus, et elu jooksul on seksuaalse ahistamise või seksuaalvägivalla ohvriks väljaspool internetti langenud 45 protsenti 16–26-aastastest Eesti noortest. Sama suur hulk noori ehk 45 protsenti on kogenud seksuaalset väärkohtlemist internetis. Igal neljandal noorel oli vastu tahtmist palutud saata endast paljastavaid pilte, veidi enam kui viiendikult oli keegi internetis soovimatult küsinud nende intiimsete kehaosade või seksuaalkogemuste kohta.

«Noorte seas on justkui normiks muutunud enda kui seksuaalse objekti presenteerimine, mis võib ärgitada kuritarvitajaid neid ära kasutama,» ütleb Confido ämmaemand Iti Mall Koplik. Tema sõnul jäljendavad noored endast sageli oluliselt vanemate «instakuulsuste» sotsiaalmeedia kuvandit ning jagavad endast pilte, mille näilisest sõnumist nad endale aru ei anna.   

Enda kui seksuaalse objektina esitamisele viitab ka noorte seas väga populaarseks kujunenud platvormi, OnlyFans tähelend, kus teenitakse paljastavate piltide näitamise eest raha. «Me ei saa kuidagi takistada täiskasvanutel paljastavate ja seksuaalsete piltide jagamist, ent igaüks võiks arvestada, millises vanuses inimesed neid jälgivad ja milline võib olla nende sisu mõju noorematele,» ütleb Koplik.

Ohud sotsiaalmeedias

Ämmaemanda sõnul on nooremad inimesed kergesti mõjutatavad, sest nad tahavad meeldida. «Internetis on lihtne valetada ja kunagi ei tea, kes on teisel pool ekraani. Alati ei pruugi, aga sageli kipuvad seal olema täisealised, kes presenteerivad ennast kui neljateistaastased,» hoiatab ämmaemand.

Sotsiaalmeedias püütakse noori sageli lõksu esmapilgul väga hooliva ja sõbraliku muljega ning jagatakse endast pilte, mis ei pruugi olla tõesed. Sel viisil ajendatakse ohvrit ka endast midagi jagama ja kui see on käes, on siitpeale noorega manipuleerimine juba palju lihtsam.

Iti Mall Koplik toob välja, et mitmed platvormi on kolinud telefoniäppidesse, kus vahetatav info on salvestamiskindel või kaob sealne materjal teatud ajavahemiku järel. «See ei tähenda, et keegi ei võiks saadetud fotot kuvatõmmisena salvestada. Lisaks on sealse vestluse või foto 24h jooksul kadumine kaitse ka kuritarvitajale. Igal juhul tuleb arvesta, et kõik mis internetti läheb, ei pruugi sealt kuhugile kaduda.»

Teisel pool arvuti ekraani võib olla täiskasvanu, kes soovib last kuritarvitada, aga samamoodi võib seal olla ka mõni pahatahtlik klassikaaslane, kelle eesmärk on teha kurja nalja. Kestahes see on, interneti ohtudega tuleb arvestada.   

«Ära jaga endast (alasti) pilte sotsiaalmeedias või mistahes muus keskkonnas, mida keegi võiks hiljem kurjasti ära kasutada. Ära avalda oma isiklikke andmeid võõrastele sealhulgas, kus sa elad, mis koolis käid, mis kell tunnid lõppevad jne,» ütleb Koplik.

Kuidas tunda ära seksuaalvägivalda?

Kevadisest uuringust selgus, et ligi 70 protsenti noorte hinnangul ei räägita nendega seksuaalse väärkohtlemise teemal piisavalt palju. Selleks, et vähem noori langeks seksuaalse väärkohtlemise ohvriks, peab neil olema oskust selliseid olukordi ära tunda ja ohvrikslangemise korral abi otsida.

Seksuaalvägivald on igasugune pealesurutud seksuaalvahekord või seksuaalvahekorda astumise katse, soovimatud seksuaalse alatooniga märkused või lähenemiskatsed nii kodus, koolis või näiteks tööl.

Enamasti saadakse ohvri nõusolek kehalise vägivallaga, vägivallaga ähvardamisega, hirmutamisega, psühholoogilise survestamisega, manipuleerimise või väljapressimisega.

Seksuaalne vägivald võib olla ka seksuaalne ahistamine – mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.

Väga oluline on tähele panna igasuguseid märkusi nagu «see on meie saladus» või «jäägu see meie vahele». «Tegelikkuses on ärakasutajad pigem lapsele tuttavad inimesed ja paraku juhtuvad sellised asja ikkagi koduseinte vahel,» ütleb Koplik ja lisab, et see ei peagi olema kohe noore vägistamine. Selleks võivad olla ka noorele vastumeelsed puudutused ja ärakasutaja palved teda puudutada. «Kui täiskasvanud, olgu ta ka kasvõi seitsmeteistkümne aastane, ütleb, et see on meie saladus ja palub sellised asjad hoida omavahel, siis saab ta väga hästi aru, et asi ei ole õige. Sellisel juhul on tegu lapse survestamisega.»

Ka kellegagi suhtes olek ei eelda ämmaemanda sõnul kohustust rahuldada kaaslase kõik fantaasiad. «Mis tahes olukorras ja kellega võib alati keelduda seksuaalsest lähedusest, kui see põhjustab ühele osapoolele ebamugavust.»

Miks juhtunust kindlasti rääkida ja kuhu pöörduda?

Uuringu järgi ei ole pooled seksuaalse väärkohtlemise ohvrid oma vastikust kogemusest kellelegi rääkinud ja vaid kümnendik ohvreist ei teadnud kedagi, kellele rääkida või kelle poole pöörduda.

Juhtunust rääkimine aitab ämmaemanda sõnul ohvril oma tunnetega toime tulla. Lisaks aitab olukorrast teavitamine ära hoida uusi potentsiaalseid ohvreid, et teistega sellist asja ei juhtuks. Vaikides me ei tea, mida kuritarvitaja teeb mujal.

«Seksuaalvägivald ei ole kunagi ohvri süü, olenemata sellest, milline on tema sotsiaalne taust,» rõhutab ämmaemand. Väga keeruline on olukord, kui kuritarvitajateks on üks vanematest. «Kodus on sellisel juhul lapsel sellest väga raske rääkida ning sageli ei tea noored, kuidas abi otsida ja kuhu pöörduda. Lisaks nad kardavad, häbenevad ja tunnevad ennast toimunus süüdi,» selgitab Koplik. Sageli kuritarvitaja manipuleeribki noorega ja survestab sellega, mida teised temast rääkimise järel arvavad ja niikuinii keegi teda ei usu. Tegelikult usutakse, aidatakse, tegutsetakse ja vajadusel sekkutakse.

«Alati on koolis olemas mõni psühholoog või kooliõde, kelle poole pöörduda ning kellega vesteldu jääb õpilase ja spetsialisti vahele. Lisaks saab pöörduda Lastekaitse Liitu, aga ka Confido noortekabinetti,» ütleb Koplik. Ta lisab, et ka ämmaemandatega võib vabalt rääkida teemadel, millest noor teistega rääkida ei julge.

Vägistamine on alati tarvis fikseerida. Sellisel juhul tasub pöörduda otse Pelgulinna sünnitusmajja. Paljudes teistes kohtades, näiteks ITK naistekliiniku erakorralises vastuvõtus ei ole kohapeal olukorra fikseerimiseks vajalikke vahendeid.

Tänaseks on ohvrit süüdistav suhtumine müüt. «Võin ämmaemandana kinnitada, et mitte kunagi ei süüdista meist keegi ohvrit, vaid aitame ja teeme kõike ülima hoolitsusega.»