«Kohas, kus said haiget, sa ei parane...»

«Ajasin kõik lahkumineku süüks: keskendumisraskused, üleüldine raske olek, uneprobleemid – kõige selle pärast pidin ma lõpuks lausa tööst loobuma,» meenutab Meelis Altsaar depressiooni algusaega. FOTO: Konstantin Sednev/Postimees Grupp/Scanpix Baltics

Meil kõigil on päevas 86 400 sekundit – raisatud aega me tagasi ei saa. Nii sõnab Meelis Altsaar (29), kes on viimased poolteist aastat depressiooniga elanud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Hoolimata sellest, et tal endal on raske olnud, on noormees leidnud aega ka teiste samasuguse murega inimeste aitamiseks.

«Minu depressioon sai ilmselt alguse lahkuminekust, mida elasin väga raskelt üle. Seetõttu vallandusid ka lapsepõlvest jäänud ning elu jooksul hinge kogunenud draamad – eks lahkuminek oli lihtsalt viimane piir,» selgitab Altsaar depressiooni tekkimise tagamaid. «Alguses ei osanud ma arvata, et see võib depressioon olla, sest ma polnud millegi sellisega varem kokku puutunud. Ajasin kõik lahkumineku süüks: keskendumisraskused, üleüldine raske olek, uneprobleemid – kõige selle pärast pidin lõpuks lausa tööst loobuma.»

Unetud ööd, söögiisu puudumine ja ajutine võimetus end tegutsema sundida on kõik depressiooni märgid. «Mul kadus soov inimestega suhelda. Üleüldine emotsioonitu tunne oli, lihtsalt eksisteerisin. Täielik must auk,» meenutab mees. Kuna see kestis pikemat aega, otsustas ta arsti poole pöörduda. «Esialgu eeldasin, et mul on uneprobleemid, kuid arst tegi mulle testi, mille tulemustest selgus, et minu vaimne tervis ei ole parimas korras, et see on enamat kui lihtsalt halb tuju, ja sellest ajast hakkasin ma depressiooniga tegelema.»

Tagasi üles
Back