/nginx/o/2020/12/17/13534464t1hc2d3.jpg)
«Kui paljud lapsed kodus tegelikult igapäevaselt kannatavad, kuidagi süsteemselt ei mõõdeta. Need lapsed ei pruugi kuskilt abi küsidagi,» kommenteerib kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa nende laste olukorda, kelle jaoks kodu on viimane koht, kus nad olla tahaksid.
Oidermaa soovitab koduse elu tõttu kannataval lapsel kõik rahulikult läbi mõelda ning leida täiskasvanu, kellega oma olukorda arutada. «Selleks võib olla mõni sugulane, naaber, treener, mõne sõbra vanem, noorsootöötaja, õpetaja, raamatukoguhoidja - ükskõik, kes, kellele võiks vähegi oma murest rääkida,» ütleb ta. «Eelnevalt võiks täitsa läbi mõelda, mida, millal ning kuidas öelda ja siis kontakti võtta.»
Psühholoog lisab, et tegelikult võiksid kõik täiskasvanud samuti mõelda, kas mõne tuttava lapse olukord teeb neid murelikuks ja kui teeb, siis mida tema aitamiseks teha saaks. «Abi võib olla nii vaimset tervist puudutav kui ka praktiline,» sõnab ta. «Kas lapsel on kõht tühi? On tal, mida külma ilmaga selga panna? Kas tal on võimalik kellelgagi koos midagi toredat teha? Iga lapse vajadused on erinevad.»
«Abi vajavast lapsest teatamine kehtib kõigile ühte moodi ja seda saab Lasteabi telefonile helistades vajadusel ka anonüümselt teha," ütleb Oidermaa lõpetuseks.
Lasteabi telefoninumber 116111 töötab ööpäevaringselt üle Eesti. Helistamine on anonüümne ning tasuta.
/nginx/o/2020/12/08/13518188t1h6d3f.jpg)