T, 7.02.2023

Pool sajandit meditsiinis töötanud proua: lõpuaktusel olin 60-aastane

PM Tervis
Pool sajandit meditsiinis töötanud proua: lõpuaktusel olin 60-aastane
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sirje Multram
Sirje Multram Foto: SA Tallinna Koolitervishoid

Järgmisel aastal 70. juubelit tähistav kooliõde Sirje Multram jagab oma tööaega koolitervishoiu ja diabeedilaste vahel. Loobuda ei raatsi ta kummastki, sest rõõmu toob nii kooliõe- kui ka diabeediõe töö. «Minu vanuses tulebki tööd teha ainult rõõmu pärast,» leiab elust pakatav daam.

Kooliõde Sirje Multram ütleb endast rääkides korduvalt, et ta on õnnelik inimene ja teda vaadates ei teki kahtlustki, et ta mõtleb iga sõna tõsiselt. «Olin 16-aastane, kui eriala valisin ja pole rohkem kui 50 meditsiinis töötatud aasta jooksul oma valikut päevagi kahetsenud.»

Päris väikese tirtsuna sattus Sirje lastehaiglasse, sellest ajast mäletab ta ümarat päikeselise olekuga palatiõde, kes suutis lapse haiglahirmud minema peletada. «Ma arvan, et seesama õde ongi põhjus, miks ma meditsiinikooli läksin,» arvab Sirje Multram ja lisab mõnevõrra üllatavalt, et ta käis seal ainult kolm korda.

Kolm korda õeks

Jah, nii oligi! Kolm korda ja iga kord lõpuni välja. «Kui esimesel korral õppima läksin, oli meditsiinikool veel kutseharidusasutus. Aastaid hiljem läksin uuesti, et saada õe erialal ka kõrgharidust. Ja kui ma suundusin tööle koolitervishoidu, siis tundsin, et ilma terviseõe diplomita uuele tööle minna ei saa. Nii et läksin veel aastakeseks õppima. Lõpuaktusel olin 60-aastane,» muigab Sirje.

Enne Tallinna Koolitervishoiu kooliõdede sekka saamist oli Sirjel seljataga aukartustäratav meditsiiniline teekond. «Ma läksin tööle kutsekooli 2. kursusel, alguses olin Tallinna Pelgulinna haiglas sanitar, hiljem juba õde. Ja koolis oli samuti tugev praktika, ma sain väga hea põhja.» Ühel eluetapil töötas ta ka lastehaiglas ning sai väikestele patsientidele olla samasugune naerusuine õde kui see, keda mäletab omaenda lapsepõlve haiglapäevilt. 

Suur tükk elust, tervelt 25 aastat, möödus Sirjel aga hoopis verekeskuses. Selle aja jooksul tegi verevarumine koos ülejäänud tervishoiusüsteemiga läbi suure muutuse. «Kogu selle arengu sees olla, omalt poolt uuendusi luua ja kaasa aidata oli kohutavalt põnev. Ja doonorid – need on ju imeinimesed! Ma juba nende pärast töötasin verekeskuses nii pikalt,» räägib Sirje innukalt. 

Tasapisi hakkas aga tekkima rutiin, suurte muutuste ajad olid möödas. Kui ühel päeval tuli verd andma toonane Gustav Adolfi Gümnaasiumi kooliõde, hakkas Sirje vaikselt uurima, mida see amet endast kujutab. «Mul oli jäänud mulje, et kooliõde istub kuskil keldris, pole teda näha ega kuulda. Vahepeal kupatatakse sinna maa alla õpilased, et õde neid kaaluks ja mõõdaks,» naerab Sirje. «Nii oli minu koolipõlves ja minu laste õppimise ajal. Siis sain teada, vahepeal on palju muutunud.» Inimesed ei kipu 59. eluaastal niisama lihtsalt töökohta vahetama. Sirje aga leidis, et kui seda teha, siis ongi viimane aeg ja läks pakkus end koolitervishoidu, kus ta on tänaseks töötanud pea kümme aastat.

Diabeedilapsed pugesid südamesse

Algus polnud kerge. Esiteks oli kange naine tagasi koolipingis, teiseks sattus tema esimeseks töökohaks suure õpilaste arvuga Tallinna ühisgümnaasium. Õpilased panid uue õe proovile, et näha, mis puust inimesega tegu on. «Me saime ruttu sõbraks,» kinnitab Sirje. «Aga siis tulid minu ellu diabeedilapsed ja ma ei saanud enam senise koormusega töötada.»

Sirje on tõepoolest ka diabeediõde. «Olid ajad, mil lasteasutused ei osanud selliste hoolealustega hakkama saada, sest polnud teadmisi. Esimesel korral diabeedilaagrit külastades päris ehmatasin – kogu see lastega sagimine, veresuhkru mõõtmised, süstimised, abistamised. Sealjuures olid lapsed oma haigusest hoolimata nii toredad ja positiivsed. Tundsin, et pean osa oma elust neile pühendama.»

See aga tähendas, et Sirje pidi oma ajakava üle vaatama. «Kolleegid ütlesid, et ära koolist päris ära mine, jäta väike koormus alles. Ma olin nõus, sest armastasin ka seda tööd.» Nii jagabki Sirje oma tööaega koolitervishoiu ja diabeedilaste vahel.

Märksõnad
Tagasi üles