/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/19/13357592t1h03bf.jpg)
Tartu Ülikooli genoomika instituudi professor Reedik Mägi uuris koos Inglismaa ja Belgia ülikoolides töötavate kolleegidega, missugust mõju avaldab geneetika meeste ja naiste veresuhkru tasemele.
Kuidas mõjutab geneetika meeste ja naiste veresuhkrut ning diabeediriski?
«Varasemad uurimused on näidanud, et meestel esineb võrreldes naistega rohkem paastuglükoosi häiret ning naistel seevastu enam glükoositaluvuse häiret. Mõlemad neist on eeldiabeediseisundid, kus veresuhkru tase on normaalsetest väärtustest kõrgemal. Senini on olnud aga teadmata, kas sellised soolised erinevused veresuhkru ja -insuliini tasemetes peegelduvad ka nende tunnuste geneetilises taustas,» ütles uuringu üks juhtivautoritest bioinformaatika professor Reedik Mägi.
«Oleme sarnaselt uurinud ka muid tunnuseid. Näiteks üheks tunnuseks, mille geneetika on soost tugevalt sõltuv, on keharasva ladestumist hindav talje-puusa ümbermõõtude suhe. Niinimetatud õuna- ja pirnikujulist rasvumist määravad geneetilised faktorid avaldavad enamjaolt mõju vaid naistele,» lisas Mägi.
Uurides rohkem kui 150 000 eurooplast, tuvastasid teadlased mitu geenivarianti, mis mõjutavad tühja kõhu veresuhkru ja insuliini taset meestel ja naistel erinevalt. Näiteks leiti, et geenivariant, mida on varasemalt seostatud skisofreenia, polüskleroosi (ehk sclerosis multiplexi) ja rinnavähiga, mõjutab ka tühja kõhu veresuhkru taset. «Sellised geneetilised seosed annavad ka seletuse, miks teatud haiguste koosesinemise tõenäosus on suurem – näiteks rinnavähki haigestunud inimestel on suurem risk haigestuda teist tüüpi diabeeti,» lausus Mägi.
Lisaks leidsid teadlased, et insuliini resistentsust – üks eeldiabeedi tunnustest, kus organismi võime reguleerida veresuhkru taset on häiritud – mõjutab naistel ka vöö- ja puusaümbermõõdu suhe ja suurem kehamassiindeks. Uuringu autorite sõnul viitab huvitav leid sellele, et kõhurasv on naistel mitmete haiguste oluliseks riskifaktoriks: nende hulgas polütsüstiliste munasarjade sündroomile ja maksarasvtõvele, mille mõlema puhul on kaasnevaks sümptomiks tihti just insuliini resistentsus.
«Sellised uuringud aitavad tuvastada geenide soost sõltuvat mõju ning viidata meeste ja naiste vahelistele erinevustele haiguste tekkemehhanismides. Neid erinevusi arvesse võttes saaksid arstid töötada mees- ja naispatsientidele välja täpsemaid raviplaane,» selgitas Mägi uuringu olulisust.
Autorid tõdesid, et tulevikus peaksid sarnased uuringud olema veel suuremahulisemad, sest tunnuste uurimine erinevate gruppide kaupa vajab suuremaid andmemahte. Tänu järjest kasvavatele biopankadele, nagu TÜ Eesti geenivaramugi, ei tohiks see olla probleemiks.