Rahvastikuministri sõnul peab eelnõus arvestama, et kui näiteks 16-aastane noor võib valimas käia, siis võib ta olla suuteline hindama ka vajadust psühhiaatrilise abi järele. «Noorel peab olema võimalus, sõltumata vanemate nõusolekust, kiiresti abi saada. Seetõttu peaks psühhiaater alaealise pöörduja puhul esmalt hindama tema abivajadust, aga ka küpsust ja kaalutlusvõimet. Kui noor on küps enda eest vastutama, siis ei peaks abi saamine lapsevanema nõusolekust sõltuma.»
Samuti tuleb Solmani sõnul lahendada olukord nende laste jaoks, kes ei ole veel võimelised enda eest vastutama. «Lisaks noorukitele vajavad abi ka nooremad lapsed, kellele on vaja täiskasvanu täit tuge. Kui seda tuge vanemate enda poolt ei pakuta, siis peaks olema võimalik, et psühhiaatri poole saab pöörduda ka mõne ametiisiku suunamisel, näiteks perearsti, lastekaitse spetsialisti või koolipsühholoogi poolt. Võimalusel peaks raviprotsessi olema seejuures kaasatud ka mõni lapse jaoks usaldusväärne ning sobiv täiskasvanu.»
Minister osutab oma vastuskirjas ka asjaolule, et eelnõu tooks praegusel kujul kaasa ebaproportsionaalselt suure ja mitte asjakohase lisatöö psühhiaatritele, juhul kui hakatakse nõudma, et arstid uuriksid enne abi andmist karistusregistrist ja uurimisasutustest lapsevanema või seadusliku esindaja süüteoalast infot.
«Ma ei nõustu eelnõu põhimõttega, et tervishoiuteenuse osutajal tekiks uurimiskohustus selgitamaks välja psühhiaatrilist abi paluva noore suhtes tema vanema või seadusliku esindaja poolt toime pandud õigusrikkumised. Psühhiaatrilise, nagu ka muu meditsiinilise abi osutamisel tuleb lähtuda ennekõike patisendi abivajadusest, õigusrikkumiste uurimine jäägu ikka õigussüsteemile. Sageli tuleb abi anda kiiresti ja süsteem peab seetõttu tagama, et ka alaealistel ei lähe asjaajamise tõttu liigselt aega kaotsi,» selgitas Solman.