Rahvastikuminister Riina Solman saatis sotsiaalministeeriumile oma seisukoha kooskõlastamisel oleva psühhiaatrilise abi seaduse eelnõu kohta. Solmani sõnul on oluline, et mõistvates suhetes elavaid perekondi eelnõuga kõrvale ei jäetaks, aga samas oleks kiiresti võimalik abistada ka neid lapsi, kes oma vanematelt või seaduslikult esindajalt vajalikku abi ja hoolt ei saa.
Rahvastikuministri sõnul peab eelnõus arvestama, et kui näiteks 16-aastane noor võib valimas käia, siis võib ta olla suuteline hindama ka vajadust psühhiaatrilise abi järele. «Noorel peab olema võimalus, sõltumata vanemate nõusolekust, kiiresti abi saada. Seetõttu peaks psühhiaater alaealise pöörduja puhul esmalt hindama tema abivajadust, aga ka küpsust ja kaalutlusvõimet. Kui noor on küps enda eest vastutama, siis ei peaks abi saamine lapsevanema nõusolekust sõltuma.»
Samuti tuleb Solmani sõnul lahendada olukord nende laste jaoks, kes ei ole veel võimelised enda eest vastutama. «Lisaks noorukitele vajavad abi ka nooremad lapsed, kellele on vaja täiskasvanu täit tuge. Kui seda tuge vanemate enda poolt ei pakuta, siis peaks olema võimalik, et psühhiaatri poole saab pöörduda ka mõne ametiisiku suunamisel, näiteks perearsti, lastekaitse spetsialisti või koolipsühholoogi poolt. Võimalusel peaks raviprotsessi olema seejuures kaasatud ka mõni lapse jaoks usaldusväärne ning sobiv täiskasvanu.»
Minister osutab oma vastuskirjas ka asjaolule, et eelnõu tooks praegusel kujul kaasa ebaproportsionaalselt suure ja mitte asjakohase lisatöö psühhiaatritele, juhul kui hakatakse nõudma, et arstid uuriksid enne abi andmist karistusregistrist ja uurimisasutustest lapsevanema või seadusliku esindaja süüteoalast infot.
«Ma ei nõustu eelnõu põhimõttega, et tervishoiuteenuse osutajal tekiks uurimiskohustus selgitamaks välja psühhiaatrilist abi paluva noore suhtes tema vanema või seadusliku esindaja poolt toime pandud õigusrikkumised. Psühhiaatrilise, nagu ka muu meditsiinilise abi osutamisel tuleb lähtuda ennekõike patisendi abivajadusest, õigusrikkumiste uurimine jäägu ikka õigussüsteemile. Sageli tuleb abi anda kiiresti ja süsteem peab seetõttu tagama, et ka alaealistel ei lähe asjaajamise tõttu liigselt aega kaotsi,» selgitas Solman.
Ta lisas, et juhul kui vanem on lapse suhtes toime pannud kuriteo, mis on tõendatud, siis saab laps abi ohvriabi seaduse alusel ning vajalik info on seega psühhiaatri vastuvõtule saabudes teada. «Kui süütegu ei ole veel tuvastatud, aga psühhiaatril tekib lapsega vesteldes kahtlus – teavitab arst vajalikke instantse, aga laps peaks saama ravi, olenemata asjaolust, et kohtuotsust pole ja uurimine alles käib,» rääkis Solman.
Solmani sõnul on eelnõu sõnastamisel jäänud tähelepanuta ka üks tehnilisem nüanss, et piiratud teovõimega isikute ringi kuuluvad lisaks lastele ja noorukitele ka vaimu- ja psüühikahäiretega inimesed. «Kuna eelnõus on silmas peetud just alaealisi, siis pean vajalikuks, et piiratud teovõimega inimeste ringi, kelle suhtes muudatused rakenduvad, täpsustatakse,» ütles Solman.
Laste vaimse tervise probleemid on Eestis väga suureks murekohaks. Juba koroonaeelsel 2019. aastal käis Tervise Arengu Instituudi andmetel psüühika- ja käitumishäirete tõttu psühhiaatri vastuvõtul 9122 alla 15-aastast noort. Nende hulgas oli aasta jooksul lisandunud uusi 0–14-aastaste haigusjuhtusid (psüühika- ja käitumishäired) 2988, 15–19-aastaste puhul lisandus 1695 uut juhtu. Seega on psühhiaatrilist abi vajavate laste ja noorte arv julgelt üle 10 000 aastas. Seejuures on raske hinnata, kui suur oleks see arv juhul, kui kõik abivajajad, sõltumata vanema nõusolekust, psühhiaatri vastuvõtule pääseksid.
