/nginx/o/2021/01/22/13588989t1hd4dd.jpg)
Uus vaktsiin küll esmalt veidi hirmutas, ent tõenduspõhise infoga tutvumine, kolleegide head kogemused ja soov lähedasi ning patsiente koroonaviiruse eest kaitsta, julgustab õdesid vaktsineerima. Pärast vaktsineerimist on saabunud kergendustunne, ent vapralt järgitakse edasi ka kõiki ohutusnõudeid. Sotsiaalministeerium jagab Eesti Õdede Liidu abiga medõdede kogemusi. Kuidas sündis nende otsus koroonavaktsiini kasuks ja kuidas läks vaktsineerimine?
Kariina Künnap, õde Pärnust
«Otsus end vaktsineerida ei tulnud kiirelt. Kuna antud vaktsiini (Pfizer/BioNTechi Comirnaty) loetakse siiski värskeks, siis olid mul omad küsimused ja hirmud. Uurisin tõenduspõhiseid materjale ning selle järgselt otsustasin, et antud vaktsiin on mulle ohutu, kuid kasulik. Ei mäleta, et oleks varem nii valutut vaktsiini saanud. Kõrvaltoimeid ei kogenud. Uhke tunne on, üks samm lähemal, et saaksime vabamalt elada.»
Reelika Kaljurand, intensiivravi õde
«Töötan Covidi intensiivravis õena, nüüd juba teises laines. Hetkel näen igapäevaselt, kui raskelt see haigus kulgeb ja kui palju peresid see lahutab. Ometi ei kiirustanud ka mina end vaktsineerimise järjekorda panemisega, vaid lugesin ise kõiksugu kirjandust, tekitades sellega veel enam endas hirmu ja segadust, sõna otseses mõttes kartsin saada «katsejäneseks».»
«Arusaam muutus sekunditega, kui 27.12.20 ilmusid esimesed rõõmsad pildid vaktsineeritud kolleegidest. Nemad ju teevad, kuidas mina ei tee! Neid pilte nähes ma mõistsin, et minu vaktsineerimata jätmine võib ohustada nii mind kui ka minu peret, minu ema-isa, kolleege, patsiente, kes niigi võitlevad enda haiglasse sattumise põhjusega. Kas ma tahan võtta endale seda vastutust? Kindlasti mitte…»
«Tänaseks olen vaktsineeritud, kõik möödus ilma kõrvaltoimeteta. Mul ei hakanud silmad sädelema ja kõrvad kasvama, vaid mind tabas kergendustunne. Lootus. Heaolutunne, et olen saanud midagi olulist teha, ajalooliselt olulist. Jah, me ei tea, mis saab homme, aga kui me ei püüa astuda homse suunas seda esimest sammu – lastes end vaktsineerida –, siis ei saagi me seda teadma…»
Aleksei Gaidajenko, õendusvaldkonna arendusjuht
«Vaktsineerimise otsus tuli kohe, kui sai selgeks, et Covidi vastu hakatakse vaktsineerima. Olen vaktsineerimise usku, ajaloos on kirjeldatud mitmed edulood, mida tänu vaktsiinidele on saavutatud. Intensiivõena puutusin kokku erinevate terviseseisunditega, kus vaktsiin oleks päästnud inimelu, nt teetanuse puhul. Iga tegevusega kaasnevad riskid, sh nii vaktsineerimisega kui ka haiguste ravimisel, kuid mina eelistan ennetada ja investeerida oma tervisesse.»
«17. jaanuaril sain teise kaitsesüsti ning hetkel ei ole mul kurta millegi üle. Pärast esimest süsti tundsin lokaalset valu süstikohas, kuid see on loomulik organismi reaktsioon. Üldreaktsioone ja tervisehäired ei ole tekkinud. Vaktsineerides isegi gripi vastu on mul iga kord peale süsti mingisugune nn gripi tunne paari tunni jooksul, mida seekord ei ole olnud. Oskan võrrelda, kuna vaktsineerimiskogemus gripi vastu on 15 aastat.»
«Ma ei uskunud, et tekib mingi turvalisem tunne, kuid siiski tuleb märkida, et ma olen tunduvalt rahulikum teades, et mina teen kõik selleks, et mitte Covidisse haigestuda. Vaktsiinid üksi ei aita meid – nii kaua, kui elanikkond ei ole vaktsineeritud, tuleb kanda maske, hoida distantsi jälgida oma tervist. Vaktsiin ei garanteeri sajaprotsendiliselt, et sa ei jää haigeks ning sellpärast tuleb ka jälgida tervist ning esimiste sümptomite puhul mitte tööle minna, vaid koju jääda.»
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)