Mehe hirmud ja reaalsus – kuidas käib tegelikult suguhaiguste kontroll?
4. veebruar 2021, 20:05
Kuidas kujutab suguhaiguste testimist ette mees, kes ei ole seda varem teinud ja pelgab arsti juures käimist? Arst murrab müüte ja räägib, kuidas asjad tegelikult käivad.
31-aastane Margus (nimi muudetud, toimetusele teada) ei ole ennast kunagi suguhaiguste suhtes testinud. Põhjenduseks toob ta nii haigusnähtude puudumise kui ka pelguse protseduuri ees. Margus kirjeldab, millisena kujutab ta ette suguhaiguste kontrolli ja sellega kaasnevat häbi:
«Kõigepealt pean oma piinlikust soovist teada andma perearstile, kes vormistab mulle saatekirja. Nüüd arvab perearst, kes mind juba lapsest saadik tunneb, et mu peenisel on midagi viga.
Edasi lähen haiglasse, kus retseptsioonis nägusa neiu käest numbri võtan. Ta teab mind nüüd nägu- ja nimepidi kui seda tüüpi suguhaigusega ja mis iganes šansid mul temaga kunagi klubis juhuslikult trehvates oleks olnud, on nüüd läinud.
Jõuan viiendale korrusele nakkushaiguste osakonda ja istun kabineti ukse taha pikale pingile koos teiste suguhaigetega oma korda ootama. Minu paremal käel on härra Klamüüdia ja vasakul proua Gonorröa. Kui mul enne suguhaigust polnud, siis siit saan selle kindlasti.
Lõpuks, kui jõuab kätte minu kord, hüüab õde üle koridori minu nime, et ikka kõik kuuleks. Kabinetis võtab mind vastu suur karvaste kätega meestearst, temaga koos medõde ja viis arstitudengit, kes on koolitöö jaoks vaatluspraktikal. Seisan keset tuba, tõmban püksid alla ja arst lükkab vatitiku mulle kusitisse. Täpselt nagu koroona testi tehakse, aga auk on teine ja protseduur on veel kümme korda vastikum ja valusam.
Pärast seda kogemust kõnnin haiglast koju silmad maas nagu hommikul pärast kahetsusväärset üheöösuhet. Tunnen, et mind on ära kasutatud. Kui pärast seda kadalippu lõpuks koju jõuan, ootan nädal aega närveerides testi tulemusi.
Viimaks tuleb sõnumiga vastus, et olen kantud suguhaigete registrisse, sellest on teavitatud kõiki mu sõpru ja sugulasi ning mul on nüüd eluaegne lähenemiskeeld naistele. Sõnumi lõpus rõõmsalt «Külastage meid jälle!», sest see mis mul nüüd on, ei lähe kunagi ära.»
Testimata jätmisel jääb risk tõsiste tagajärgedega haigusteks
SYNLABi infektsioonhaiguste valdkonna juht dr Paul Naaber kinnitab, et eestlased ja eriti just meesterahvad, ei lähe meeleldi arsti juurde suguhaiguste kontrolli. Peamisteks põhjusteks on valehäbi ja hirm protseduuri ees, nagu ilmestab Marguse lugu. Sageli arvavad mehed, et seksuaaltervise küsimus on eeskätt naiste probleem. «Suguhaiguste testimata ja ravimata jätmisel riskib mees kaugelearenenud haigustega, mis võivad põhjustada pöördumatuid tervisekahjustusi nii endale kui ka partneritele,» hoiatab dr Naaber.
Arsti sõnul tuleks ennast suguhaiguste suhtes testida pärast igat juhuvahekorda, eriti kui tekivad haigusele viitavad või ebamugavust põhjustavad sümptomid. «Samas, ligikaudu 75 protsenti juhtudest võivad suguhaigused kulgeda ilma sümptomiteta ja nii nakatakse pahaaimamatult ka oma partnereid,» ütleb Naaber. Ta toob välja teisegi märkimisväärse statistika, mis näitab, et kuigi mehed on elu jooksul naistest poole rohkemate inimestega vahekorras, avastatakse 85 protsenti suguhaigustest siiski naistel. Seegi tõestab, et mehed käivad vähem arstil ja naised kontrollivad oma seksuaaltervist rohkem.
Kõige levinum suguhaigus on klamüdioos
Suguhaigused esinevad trendidena. Näiteks kui nõukogude ajal oli levinum suguhaigus tripper, siis täna on selleks klamüdioos. Viimast nimetatakse koguni läänemaailma haiguseks. Klamüdioosi järel on Eestis enamlevinud suguhaigused mükoplasmoos, trihhomonoos ja gonorröa.
Kõigi sümptomid on paljuski kattuvad (juhul kui sümptomid üldse esinevad) ning ennekõike on nendeks valulikkus urineerimisel ja kusiti kipitus ning punetus, võib kaasneda ka mäda eritus kusitist. Naistel esineb suurenenud tupevoolus. Meestel võivad suguhaigused tekitada kusitipõletikku ehk uretriiti. Haiguste sümptomid võivad avalduda erinevatel aegadel varieerudes mõnest päevast mõne nädalani. «Klamüdioos on neist kõige salakavalam ja võib väljaravimata jätmisel põhjustada viljatust nii mehel kui ka naisel,» ütleb Naaber.
Otsustamaks, kas oleks vaja ennast suguhaiguste osas testida, soovitab arst endalt küsida: kas mul on kaebuseid, ennekõike valulikkust urineerimisel või kas olen olnud uue partneriga kaitsmata vahekorras?
Tänapäeval on suguhaiguste testimine kiire ja valutu
«Kui varasemalt toimus suguhaiguste testimine tõesti ainult kusitisse viidud tampoonist, mis on üpriski ebameeldiv, siis nüüd on võimalik suguhaigusi lihtsasti diagnoosida hommikusest uriinist,» räägib arst ja lisab, et see võtab loodetavasti nii mõnelgi mehel hirmu ebamugava proovivõtuprotseduuri ees.
Suguhaiguste testimist saab teha ka kodus
Eestis on võimalik ennast enimlevinud suguhaiguste suhtes testida ka anonüümselt, tellides proovivõtukomplekti koos juhendiga koju ning saates uriiniproovi seejärel pakiga laborisse. Analüüside vastused edastatakse samuti anonüümselt. «Suguhaiguste osas on oluline, et seksuaalpartnerid teeksid testi samaaegselt. Ka partneril on võimalik end kodus võetud proovist testida,» ütleb Naaber ja lisab, et kui testi tulemus on positiivne, tuleb pöörduda meeste- või naistearsti vastuvõtule, kes määrab haigusele vastava ravi.
Dr Paul Naaber toob välja, et sugulisel teel levivate haiguste testimisel tuleb arvestada ka haiguste peiteaja ehk perioodiga, mil ollakse küll nakatunud, aga analüüsi tulemus ei pruugi seda veel näidata. «Kõige kindlam on end riskikäitumise (kaitsmata vahekord) puhul testida kaks nädala pärast võimalikku nakatumist või koheselt sümptomite esinedes.»
Lõpetuseks lisab arst, et ennetus on alati parem kui tagajärgedega tegelemine ning sugulisel teel levivate haiguste vastu saab igaüks end väga lihtsalt kaitsta kondoomiga.